Urmas Vadi Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Alustaks tsitaadiga ““…Ja siis meile peegeldatakse seda frustratsiooni, nälga, vaesust, pimedust, rahuldamatust. Me näeme kannatavat inimest ja sellega tahetakse meile öelda, mis maailmas me elame. Aga mis sellest, mis see mulle ütleb?! … – elu tahan näha! Sellist elu, kus inimene, olgu ta nii sitas seisus kui tahes, proovib kasvõi meeleheitlikult midagi saavutada, astuda vastu maailmale, oma saatusele. Isegi kui oleks tuhat korda kergem lasta kõigel minna …”” [lk 211, teatrist] ja “ hakkame tegelema heategevusega – kirjutame uued ja paremad lood” [lk 215]

Joov loomeinimene ja surm sajast vaatavinklist – loovjoomar on ammendamatu ja tänuväärne teema:-), nii nagu oli ammendamatu teema õilis rüütel, seda kuni Cervantese ajani.:-) Aga tegelikult ei taha norida, parem vaatan asja läbi alguses esitatud tsitaadi.

Ehk saab selle tsitaadi ja raamatu ülesehituse kaudu näha lootust pöördeks millegi suurema poole, sest tõesti, ju saabki sellisest pisiasjadega tegelevast olekust pöörduda, välja kasvada läbi eneseiroonia, naljade ja nii edasi, muidu oleks vahest liiga hirmuäratav või liiga igavaks kardetav. (sest kas saab olla midagi hirmuäravamat kui olla “tõsine” või “igav”?:-)) Selles kontekstis on ehk ka kogu surmade ja muu sarnase järjekindel kordamine vajalik, ju pole veel küll saanud, ju on enne uuele tasemele tõusu vaja hoolikalt ja põhjalikult “surra”.

Esimene ja teine jutt on sisu väljendamiseks ka meeldivalt paraja pikkusega, B-kirjaniku idees on sümpaatselt sügavat.

Tuum 2014

Stefan Klein Da Vinci pärand

Mu eelhäälestus raamatu suhtes oli kahtlev, sest suurte inimeste kohta kirjutatakse suurel hulgal väheütlevaid asju. See tekst üllatas meeldivalt. Tegemist on ausalt kirjutatud raamatuga, mitte pabertootega, mis püüab jätta raamatu muljet.:-) Klein töötab põhjalikult, otsib arhiividest laiali paisatud käsikirju, otsib Milanos üles lüüsi, mille arvatavasti on teinud Leonardo, (sel juhul on see ehk ainus Lepnardo meie ajani säilinud leiutis lk 48), käib ta jälgedes villa Melzis ja mujal, räägib inimestega, kes teevad Leonardo jooniste järgi tiibu ja roboteid. Tekst on sujuv, mõtestatud ja teaberikas, hea ülesehitusega, eluloolised andmed lisana ja muu jutt põhitekstina, indeks ka olemas. Kas kirjutusviis jättis midagi soovida? Mõnes kohas, näiteks “elu Leonardole” on tajuda ehk seda, et autor liikus edasi liiga kiiresti, et lasta sügavatel kujunditel kasvada, aga see on inimlik, ka tajub seda õige vähe.

Teemad vesi, sõda, lendamine, robotid, inimese sisemus, maakera, samuti Melzi raskused Leonardo käsikirjakogu kaitsmisel, on esitatud kujundlikult ja seotuna tänapäevaga.

Kas Leonardo lendaski? Kuidas sai Leonardo rääkida hoolivusest, oma maalidel sõjakoledusi hukka mõista ja samas kujundada sõjamasinaid? Kas need olid üldse mõeldud ehitamiseks? Elu väntsutas Leonardo laugekünkalisest poeetilisest Toskaanast tasapinnalisse, juba toona ‘tehnokraatlikumasse’ Milanosse, leiba ja kannuseid teenima (lk 61). Pole mõtet oletada, mis suunas võinuks ta muidu areneda.

Klein näeb Leonardot üsna tänapäevase inimesena. Kas ta otsib Leonardo inspiratsiooni, teadmiste ja mõtete allikaid, tema hinge niipalju kui võiks, sest Leonardo mõtteteest on säilinud rohkem kui peaaegu kellegi teise mõtteteest, kuigi väga segipaisatuna? Klein on teadlasena võlutud sellest, mida mõistus otsida ja leida saab, imetleb seda, kes suudab asju tükkideks lammutada rohkem kui seda, kes asja tervikuna suudab näha. “Kõige üllamad on sellised küsimused, millele saab anda selge vastuse.” (lk 189)

Kas oleks saanud arendada välja teema vastasseisust Leonardo da Vinci ning tema rivaaliks peetud Michelangelo vahel? Ju vist mitte selle raamatu orientatsiooni puhul. Üks, kes otsis maailmast hingetut ja kindlalt teatavat, teine, kes püüdis hinge inimeste sekka inimeste maailma tuua? Ei, tõesti mitte, see arendus läheb nüüd liiga kaugele:-) Varrak 2015

Arne Tsirna Suhtekorraldaja – võiks kirjutada kauni raamatu

On ilus mõte kirjutada jutt inimesest, kes teisi aitab, areneva inimese teest, tarkade inimeste aruteludest.

Selline raamat võiks rääkida headusest, headuse teel ette tulevatest juhtumustest, võiks tegelaste hingeellu ja hetkedesse sügavale sisse minna, võiks kujutada seda, kuidas samaaegselt tajude avanemisega areneb eetiline maailmakäsitlus, võiks luua hurmava õhustiku, võiks lugeja jaoks luua naeratuse ka väga halli päeva… Selline raamat võiks teha imesid.

Paraku … nii hästi ei läinud.

Ma ei tea kui kaua seda raamatut kirjutati või kui palju kordi üle loeti ja parandati. Toimetaja või ükskõik millise kaasinimese pilgust oleks palju abi olnud. Laused korda (ei usu, et töö eesmärk oli esitada mingit sorti dekonstruktsioon), ebaolulised detailid välja, mahendada ära kohad, kus autori hääl ja isiksus sisuga märgatavasse vastuollu lähevad. Kirjutajal endal on tihti selliseid asju raske näha. Arusaadav, et tahaks tõesti palju abistavaid mõtteid edasi anda, ja siis on raske piiri pidada (Natuke sarnane probleem on Elio Stefano d Anna ‘l, itaallasel, kes kirjutab arengust kõrgele jõudnud ettevõtte juhi pilgu läbi, ja ka ei saa pidama, ikka tahaks kõik targad mõtted kirja panna, aga loetavus sellest alati ei parane) aga ehk võiks kirjutada vähem raamatuid, aga paremini, aeglasemalt, isegi kui tundub, et öelda on tähtsaid asju ja sellega on kiire.

Loomulikult on selleteemalist raamatut kahekordselt raske kirjutada, sest kui sellisest teest kasvõi pisut aimu on, on keeruline tajutut väljendada ja kui sellise tee kogemust ei ole, on selles valdkonnas raskem kui mõnes muus lihtsalt, fantaasia ja teiste kirjutatatu pinnal luua. Kas see oli katse kirjeldada kellegi kaugemale arenenu sisemaailma? See on riski väärt ettevõtmine, isegi kui kunagi ei saa tulemuses ette kindel olla. Kindlasti tuleks selliseid kogemusi kirjanduse vormis edastada proovida. Proovida seda teha hästi. Loodan et autor proovib uuesti, loodan, et teisedki sarnast teemat rohkem ette võtavad.

Veelkord – Julius Evola, varemed, inimkeskne maailm

Reaktsioonide vastuseks, kuna teema paistis huvitavat:) – kindlasti ei jaga ma kõiges Julius Evola arvamusi, näiteks „Varemete“ 9 peatüki mõtted sõjalisest jõust, võitlusest kõrgema ja madalama vahel nii looduses kui ka inimeses sees, – mu arvates ei ole see element vältimatu süsteemi koospüsimise tingimus, tubli soomeugilasena:) näeksin hea meelega käsitlust, mis jätaks alles kartmatu intellektuaalse selguse, kõrgetele väärtustele (ehk siis mitte kõhu-ja edevusorjusele:) suunatud orgaanilise süsteemi, aga ei peaks vajalikuks sellist vastandumist ja lubaks pigem koha harmooniale ja üleüldisele armastusele.

Veel – ehk võiks naljatamisi öelda, et Evola on hea sissejuhatus Cicero „kohustuste“ tekstile, et tegelikult on enamus öeldud juba Cicero poolt, aga Evola aitab Cicero tekstis tähele panna mõningaid detaile, mida muidu ehk ei märkaks.

Arenevale inimesele keskendunud ehk inimliku maailma ehitamispüüdel on Evola kirjutatust kindlasti abi.

Lingi võtsin eelmise postituse juurest ära. Kuigi Udam andis Evolast teatava ülevaate, siis lõpuarenduse KGB jm temaatikat ei pea ma eriti oluliseks.