Alustaks tsitaadiga ““…Ja siis meile peegeldatakse seda frustratsiooni, nälga, vaesust, pimedust, rahuldamatust. Me näeme kannatavat inimest ja sellega tahetakse meile öelda, mis maailmas me elame. Aga mis sellest, mis see mulle ütleb?! … – elu tahan näha! Sellist elu, kus inimene, olgu ta nii sitas seisus kui tahes, proovib kasvõi meeleheitlikult midagi saavutada, astuda vastu maailmale, oma saatusele. Isegi kui oleks tuhat korda kergem lasta kõigel minna …”” [lk 211, teatrist] ja “ hakkame tegelema heategevusega – kirjutame uued ja paremad lood” [lk 215]
Joov loomeinimene ja surm sajast vaatavinklist – loovjoomar on ammendamatu ja tänuväärne teema:-), nii nagu oli ammendamatu teema õilis rüütel, seda kuni Cervantese ajani.:-) Aga tegelikult ei taha norida, parem vaatan asja läbi alguses esitatud tsitaadi.
Ehk saab selle tsitaadi ja raamatu ülesehituse kaudu näha lootust pöördeks millegi suurema poole, sest tõesti, ju saabki sellisest pisiasjadega tegelevast olekust pöörduda, välja kasvada läbi eneseiroonia, naljade ja nii edasi, muidu oleks vahest liiga hirmuäratav või liiga igavaks kardetav. (sest kas saab olla midagi hirmuäravamat kui olla “tõsine” või “igav”?:-)) Selles kontekstis on ehk ka kogu surmade ja muu sarnase järjekindel kordamine vajalik, ju pole veel küll saanud, ju on enne uuele tasemele tõusu vaja hoolikalt ja põhjalikult “surra”.
Esimene ja teine jutt on sisu väljendamiseks ka meeldivalt paraja pikkusega, B-kirjaniku idees on sümpaatselt sügavat.
Tuum 2014