Jan Kaus Uuem kirjandus – ülendavast, kainestavast

Paar pisikest kõrvalmõtet. Õpik saabki teatud käsitluses olla eelkõige edasipeegeldaja? Mis on peaaegu sama kui teemaasetus ülendavast ja kainestavast kirjandusest.

Viies peatükk, Kirjanduse kõnelev keel: “Läbi terve läänemaise kirjanduse ajaloo on näha pinget ideaalide ja reaalsuse vahel. Küsimus on olnud selles, kas kirjandus peaks kehtestama ideaale, mis inimesi õpetaks ja juhiks, või rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Kas kirjandus peaks ülendama või kainestama?”

Järgneb käsitlus Sauterist ja FS -st, kes kuuluvad kainestava kirjanduse valda. Sellest jäi küsimus – kas poleks, eriti õpiku kontekstis, tasakaalustamiseks väärinud esile tõstmist ka teine pool, mõnigi näide eesti kirjandusest, mis kuulub ülendava kirjanduse hulka? Või kui sõnastada siia ümber lk 55 küsimus – kas kirjanduses on lubatud kõik peale ülendava?

Selle järel jõudis mõelda üht ja teist. Kas on taustal hirm, et kõik, mis pole “kainestav”, esindab – stalinismi, sovetiokupatsiooni, tsensuuri, kapitalistlikku tarbijalikkust, kitši, lamedat lapsikust ja muud sarnast? Või et äärmisel juhul on see võimalik ja lubatud vene kirjanduses (lk 88), aga mitte mujal.

Miks paistab ka, justkui lähtuks arutlus (terve õpik koguni?) eeldusest, et asjad ongi tegelikult halvad, see on nende loomupärane (ja ehk parimgi:-) olemisviis? Ehk – tegelikult keskendub kogu õpik “kainestavale” kirjandusele. Ja kas pole üsna tihti siin sõna “kainestav” tähistamas pigem seda, mille kohta muidu kasutatakse sõna “lõhkuv”?

Ja siis, juba muigega:-), “kainestava” kirjanduse hulka kuulub näiteks ka purjutamise teemale keskendunud Mihkel Raud ja kõik, kes vähegi mingeid kontrolli kaotamist soodustavaid aineid kasutavad.

Aga siis, peatükis 37 – lootus täitus. Jaan Kross on ometi ülendava kirjanduse näitena nimetatud, ehk siis 42 peatükist pool teemaga tegeleb, pisut alla 1 %, mida polegi meie ajastul ehk nii vähe:-) ja sellega võiks rahule jääda. Aga …

Kirjastuse kodulehel ilmunud intervjuus (Allikas küll http://kultuur.postimees.ee/3112447/jan-kaus-kirjutas-kaks-kirjandusopikut , mauruse lehelt seda ei õnnestunud leida) autor väljendab: “Muide, Ingmar Bergmani «Stseenides ühest abielust» on väga täpne mõte – inimesed kipuvad olema emotsionaalselt kirjaoskamatud. […] head raamatud aitavad meil seda paremini teha – ennast pisut täpsemalt väljendada, enda tundeid ja mõtteid vähemate kadudega sõnastada ning teiste inimeste mõtetest paremini aru saada, erinevustega leppida, mõistmatut tunnistada ning ehk isegi tunnustada.»

See on mõte, millega olen nõus, sügavrõõmsalt nõus. Aga – õpikus esitatud valik paistab suures ulatuses toimivat vastupidiselt ja edastab tekste, mis parimal juhul õpetavad erinevustega, eelkõige detruktiivsusele kalduvate erinevustega leppima. Kui positiivne aga peaegu puudub, viib see asjatule rasketes emotsioonides ringitammumisele. Seda võiks võrrelda olukorraga, mil kuueaastased katsuvad üksteisele vigast aritmeetikat seletada, samas kui kasvõi kaheksaaastasel oleks nende küsimusele väga lihtne lahendus. Ehk siis – kas võiks valikus olla esindatud rohkem kaheksaaastaseid?

Siia ritta kuulub ka näiteks, et mõistet ‘eneseteostus” on läbivalt piiratud selle egoistlikuma poolega, jättes välja sellised enesetoestuse viisid, mida tehakse teiste, üldsuse hüvanguks. Eks see on ka vist üsna kirjandusmaailmale omane käsitlus, ja hulk ummikuid, millega kirjandus tegeleb, ongi konstrueeritud selle mõiste abil. Ja et oleme seal, kus on võimalik tuua näiteid düstoopiatest, mitte aga eutoopiatest.

Aga ei taha norida, tegelikult tahaks toetada, teema on oluline ja  kõigi jaoks raske, austan head kavatsust, ju on see praegu parim võimalikest, loodetavasti toob tulevik teisi tekste, milles ka emotsionaalsele kirjaoskusele tõhusamat toetust vahendatakse või luuakse.

Natuke teisel teemal – metafiktsiooni peatükis oleks võinud ehk nimetada ka Katrina Kalda “Eesti romaani”?

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.