2015 raamatud – loetust meelelsõelale jäänud

Väike kokkuvõte raamatutest, mis möödunud aasta jooksul loetust enim kõlama on jäänud.

Eesti luule

Nende kirjutatust „kes alati on kirjutanud“ jäid hinge:

Doris Kareva „Maailma asemel“

Hasso Krull „Kui kivid olid veel pehmed“, eelkõige esimene pool

Jürgen Rooste „Suur sume suur tume“

Max Harnoon ja Mustvalge, kunagine imetlus on alles, nüüd ehk ka mõistmine, et ootamas võib olla peenekoelisem ja ehk ülesehitavam maailm, et Mustvalge on üks võimalikke teid sinna.

Rõõmu pakkusid ka Olli „Lootuste leksikon“ ja Ene Säinasti „luuletuisi“ – näiteks „pesakast“, mis ilmus Võru-setu tähtraamatus, ka Carolina Pihelgase „Kiri kodust“ ning eriti Kai Aareleidi ja „Naised teel“ , uuesti lugedes viimane aina kasvas ja kasvas.

Eesti proosa

Helgeima naeratusega mõtlen kahele raamatule –

Käbi Laretei „Mahagonipuust tiibklaver“ – imelühikesed jupikesed mõnest hetkest, mõnest inimesest ja muusikast seal, tolles, imetlusväärses Euroopas, mis on hoopis erinev sellest, mille nägemiseni enamus meist ulatub, sisaldasid tõelisust, jõudu, poeetilist maailma, seda kõike, mille järgi januneb. Sarnast poeetilisust, kui üllatav selline võrdlus ka pole, on Ringo Ringvee „Lenni“ vabas ja rõõmsas kulgemises, kuigi tema tõelus või mittetõelus ei vaja maaalalist piiritletust.

Lauri Sommer, „Lugemisylem“ – selles on joonistatud elav ja köitev maailm.

Kaplinski „Neljakuningapäev“ on eestluse teema värskuses ja siiruses, mis oli võimalik seitsmekümnendatel (kas ongi nii, et toonases nõukogude ajas polnud paljut sorti siirused lubatud, aga teatud siiras suhtumine küll? Kas oleks võimalik sarnase tonaalsusega kirjutada midagi nüüd, vabana sovetlusest, aga – kes teab nüüd kui vaba muus. Muidugi on võimalik küsida, kas siirus ja värskus on olulised, aga see on juba teine teema.) ja siia nimetaks ka Kaplinski Mõtsa ja tagasi

Bert Liives „Päikese pime külg“ – annab lootust, et sellise kirjutamisviisiga ette võetult võiks mõni muu teemagi hea tulemuse anda.

Andres Vunk Kuningamäng – raamatut ei saa ehk väga rangelt võttes ilukirjandusena määratleda, aga selles on kaetud üsna suure hulga inimeste elukäigud, mõtlemisainet pakkuval viisil ja meeldivalt loetavas stiilis, eriti kui arvestada esitatud teabehulga suurust.

Välisautoritest

Quignard ’i „Salapärane kooskõla“ köitis tiheduse ja poeetilisusega

Timur Vernes “Ta on tagasi” – kirjutatu kui köieltants

Muu

Elfriede Lender „Minu lastele“ ja Pusta „Saadiku päevik“ annavad mõlemad järjekordse killukese mõistmaks sõjaeelset Eesti Vabariiki ja selle inimesi, kes kaugelt vaadates tunduvad inimlikumad, inimeselikumad kui meie siin praeguses ajas.

Uibo „Sõnalood“ – sõnadest kõneldus jutud, ka selliseid aina loeks ja loeks.

Hando Runneli „Jooksu pealt suudeldud“ ütleb nii palju eesti kirjandusest, ja eriti jäi kõlama 80ndate jõulisus. Eks see pidigi jõuline olema, kui viis vabaduseni.

René Decartes „ Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ – rõõm, et inimestel oli kunagi voli lugupidavalt, siiralt ja tõsiselt asjade üle mõelda. Samuti oli hea avastada, et hulk mõtteid, mille puhul Descartes’ile viidatakse, ei paista väga otse tema enda poolt öelduna, st ta jätab teistsuguse mulje kui on kujunenud selle põhjal, mida talle omistatakse, et ta on pole eriti kartesiaanlik.

Natuke taustaks lugemispäevikus on selle aja kohta märkmeid 102 nimetuse kohta, osad ka mitte väga pikad teosed, lihtsalt lehitsetute hulgas on veel nii 40 raamatut.

Lõpetuseks muljete kerglasest ja lõbusast kokkuvoolust, natuke ju võib ka sedasi? Kivirähki “Inimväärne elu” ja Ashilevi “Kehade mets” sulasid mingite kujutluste ja kujundite omavahelise vaba suhtlemise tõttu justkui üheks raamatuks ja visuaalselt haakus Armin Kõomägi “Lui Vutoon” kaanepildi tõttu ka sinna külge … nii et ehk tuleb eelpool nimetatud arvu 2 võrra vähendada?

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.