Luule õpik, mõisamoonakaile, traktoristidele? Aga kui parandaks paradigmat?

Ükskõik mis koodi läbi vaadatuna, iseloomustab see tekst on teatud nähtust päris hästi.

Kahtlemata sisaldab see asjalikku teavet, nagu see, et luuletusel peaks olema kujund ja kompositsioon peaks arenema tõusu suunas (ning portsjonit kergest ja torkivast materjalist põllumajanduses hästi tuntud täiteainet, nagu sel autoril kohusetundlikult kombeks).

Lui järgida õpetust ja öelda, et tulemus on luule, siis kas pole see sama kui need õpetused, kuidas kirjutada “põnevat” proosat, soovitavalt raamatule mitte rohkem kui kuu aega pühendades. Osad noid raamatuid ju ostavad ka… Või siis on tulemus hollywood, mis on kena, sest annab “luuletavale” inimesele ettekujutuse, et ta tegeleb millegi kultuurse ja vaimsega, nagu ristsõnadki. Ehk tegelikult on selline õpetus alistumine turule, mis läheb vastuollu autori justkui väidetud antikommertsiaalsusega.

Eelkõige sihivad selline “õpetus” ja selline “luule” kultuuri mõisamoonakate – traktoristide kihistust, kellele on hingelähedane olmelisus, jalaga teatud kehaosasse asjad, põlgus (lk 31), sest teiste endast madalamaks rääkimine justkui tõstaks ennast, võitlus oma koha eest (lk 59) ja rohmakad naljad, kõik, mis on lõhkuv.

Teiseks on see manierism, kunagise voolu langusfaas. Keegi tõesti peab ilmselt kohusetundlikult ka langusfaasi läbi kirjutama. Aga kas on mõtet sellesse kaasa tõmmata suurt hulka teisi inimesi, kes tahaksid midagi luua ja võiksid luua mingis paremas raamistikus? Tehniline nõuanne ei pea tingimata olema väljendatud mõisamoonakate keeles ja meeles. Pealegi kui kogu see asi jääb David R Hawkinsi skaalal alla 100seks siblimiseks. Ehk oleks õigem, kui rohkem tegijaid pööraks oma pilgud sinna, kus võiks olla see, mis nüüd kasvama hakkab?

Või on tõesti vaja, et keegi lahke, kuskilt välismaisest domineerivast kultuurist annaks paradigma vahetuseks loa, ja oma peaga kogu sest destruktiivsusest väljuda ei julge?