Veronika Kivisilla Cantus firmus, aegluse poole suunduva aja arm ja hurm

“Aga ükskord algab aeglane aeg” , pühademunailmega kolmas vennake peab “kõikide pühade püha”, tipptunnid vabanevad tipptunneteks, “õhk laulab väljamõeldud keeles” “pikne kärgatab/kui nimetad/mind nimepidi” – need on vaid mõned neist hurmavaist ridadest, mis loovad elatavat, heledat, tugevat, tõelist maailma. Struktuur põhitekst-lisatekst annab palju nii lugejale kui ka kirjutajale. Ettevõtmine istuda laua taha kirjutamaks õnnelikust armastusest, kui see parasjagu on, on hinnatav.

Luuleõiguste deklaratsiooni kolmas punkt näeb ette, et luuletustel on õigus rääkida rõõmust, õnnelikust armastusest, see on kirjanduse õiguste hulgas võrdväärsena õigusega kujutada koledat, kunagi oli vaja viimase eest võidelda, nüüdseks on see ammu peavooluks muutunud.

Pigem on käest kadunud õigus rääkida õnnelikkusele suunduvast, helgest, sisemiselt kasvada soovivast inimesest, inimesest, kes püüab elada oma kõrgema mina kohaselt, kirjutatatuna heal tasemel – see ei ole ainult totalitaarsete reziimide propaganda, sisutühjade menukite ja arenguteemalise kirjanduse pärusmaa, teema tugevam kohalolek rikastaks nii inimeseks olemist kui ka kirjandust.

Ja lõpetuseks – jagan armastust viisiütleva vastu, instruktiivitsi saaks nii paljut väljendada, me võiksime seda rohkem kasutada.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” värskepilkselt

Tazaki Tsukuru visati ülikoolajal seletuseta lähedasest sõpruskonnast välja, ta kuhtus aastate kaupa tühja suurlinnakodu, kontori ja raudteejaamade vahel, lõpuks võttis end kokku ja asus asja uurima, siis juba põhjalikult, nii et ka reis maailma lõppu Soome polnud liiga kauge.

Alguses on maailm jahe, napp, värvitu, peaaegu mehhaaniline, kujutatud kui pindapidi libisedes, detaili korrates minnakse selles pisut sügavamale, siis tuleb sama asi kolmandat korda, ja veel neljandatki. Aga sisse ei minda mitte kõigesse, mitte liiga kiiresti, mõne peategelase hingest saab midagi teada alles üsna lõpus, mõni asi jääb lõpuni teadmata.

Värvita, omadusteta inimest sai alguses korraks näha kui inimest, kelles on siis kõik omadused, nõnda siis täiuslikku inimest, täiuslik inimene heideti paradiisist välja, ehk siis sellepärast, et oli liiga täiuslik, aga seepeale lagunes ka paradiis? Siis läks see vaateviis liiga vastuollu tema enda arvamusega, aga lõpuks tulid elemendid sellest jälle tagasi.

Murakami annab vabaduse mõelda asjad selliseks nagu keegi tahab – näiteks kuidas lugeda Haida isa juttu klaverimängijast muu jutu hulka. Miks just sedamoodi elukäik sattus valgele neiule, ja just todamoodi elukäik sattus mustale neiule? Või olid nad nonde sündmuste ajaks juba värvid kaotanud? Kas ülikooliaegses hallis sõbras oli midagi mõlemast, või mõlema range puudumine? Ehk oli temas hoopis midagi värvitust Tsukurust endast? Kui lugejale on nii palju niidiotsi antud, eriti tänuväärsed on siin muidugi värvid, siis on lugeja valik, kui sügavale ta läheb, st kui tekst lubab sügavaid mõtteid, saab seda siis pinnapealsuses süüdistada (nii nagu saksa ja prantsuse vikipeediate osad kajastused leiavad)?

On kenasid üksikasju Tsukuru rääkis sinise sõbraga ja taevast kadus samal ajal sina, et värvita inimesel polnud ka oma kella… Helsingis nähtud malemäng – oli see ka mustvalge kontekstis?

Tõsisem teema – kursused, mille käigus vormitakse inimesi täitma käske, nii et nad seda tehes usuvad end oma peaga mõtlevat, 85% inimestest saab tolle meetodiga head müügisõdurid…

Täiskasvanuks saamist on üksjagu nimetatud, prantsuskeelse vikipeedia järgi on teema seotud Liszti palverännaku-süidi ja Goethe Wilhelm Meistri rännuaastate teemaga (mõnes keeles oli ka Goethe raamatu pealkirjaks “palverännak”)-, küpsus, võime loobuda, veendumus oma armastuses, kunagi toimunuga kohtumine, kas midagi veel? Täiskasvanu määratlusi on erinevaid, aga täiskasvanu elust, st mis saab siis, kui täiskasvanuks saamisega valmis ollakse, on kuidagi vähevõitu kirjutatatud. Üleüldse, ja ega selleski raamatus väga palju pole. (Uku Masing igatses mõnd täiskasvanut kasvõi natukeseks näha, mina jääksin rahule ehk vähemagagi – lugeda täiskasvanu igapäevasest mõistlikust elust. Kõik soovitused on teretulnud, pange kommentaaridesse:-).)

Murakami juurde tagasi tulles – mingeid asju ei kirjeldata üldse, ja siis on kaks ja pool lehekülge kontori ja kontorihoonekirjeldust, ebajärjekindlusi ja asju mida range sisutoimetaja pigem välja võtaks, on, aga see ei häiri. (Ja kui sest märkusest mingit kasu peaks olema:-), lk 55, vahest on Georges Bataille kahe l-ga)

Kas maailm peab olema küüniline ja võõras? Küünikuks tituleeritud tegelane osutub lõpuks mitteküüniliseks. Korrutav-uinutav kirjutusviis viib selleni, et ka jaamavaimustus hakkab tunduma inimlikuna, nojah, jaamad on selleks, et inimesed seal kõndida saaksid. Pilt Soomest jätab sooja mulje. Kas on põhjuseks see, et Tōkyō mõjubki loomuldasa külmana või kasvab maailma aegamööda inimlikkust juurde?

Miks värskepilkselt? Mu varasemad Murakami lugemiskatsed põrkusid sellele, et juba poole lause lugemine täitis hinge metallkülma uduga, ja raamat tuli käest panna. Kuivõrd miljonid inimesed teda huviga lugesid, püüdsin aina uuesti – neljas eri keeles, eri shriftides, eri olukordades, algusest, keskelt, lõpust – ja nüüd, selle raamatu puhul, läks lugemine õnneks.:-)

Kirjastus Varrak 2016

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.