Eesti kultuurile väga vajalik raamat on Mart Laari „Eesti suured armastuslood“.
Ladus loetavus ja hulk lustakaid seiku (ja neid on nii palju, et kedagi või midagi välja tooma hakata ei annakski vist midagi) on hästi kokku kootud teadmistega.
Kaetud on lai isikute ring, on palju suurkujusid, kelle peale ehk paljud ei mõtle, osadest ju ei teagi, see avardab silmapiiri ja vahest ärgitab nii „lihtsalt lugejaid“ kui ka „tõsiseid uurijaid“ edasi otsima, näidates, et selle või tolle kujutatud inimese elukäigus on midagi, millest tahaks rohkem teada, mida tahaks paremini mõista.
Lühikesest mahust ja tihti ilmselt ka allikmaterjalide nappusest hoolimata joonistuvad inimesed läbi nende soovi panustada maailma.
Kas kõik on armastus ‘romantilises’ mõttes? – Kindlasti ei peagi olema, armastus on palju avaram mõiste, aga ka tulisust ja romantikat on küllaga.
Selles, mis kunagi paistis olevat teatud poliitika tulemus – inimelude ja nende mõtestatuse heitmine majandusnäitajate hekseldusmasinasse – on keeruline teada, mis oli täpselt mille tagajärg, tagajärg, millega ma hästi nõus ei taha olla. Aga siis see raamat sisaldab pigam ainet, mis aitab inimesel tõusta.
Raamat toob välja, olemisse ainese, mida mu arust me kultuuris väga palju ei ole sõnastatud, aga võiks – kuidas elukaaslus inimese loodavat mõjutab. Ehk muudab see rohkemate inimeste jaoks olulisemaks küsimuse – kuidas mu suhted on kooskõlas sellega, mida elus teha tahan, kuidas saame oma elukaaslasega teineteise pürgimustele ja isiksuse kujunemisele paremini toeks olla?
Kirjastus Varrak 2017