Mart Laari „Eesti suured armastuslood“

Eesti kultuurile väga vajalik raamat on Mart Laari „Eesti suured armastuslood“.

Ladus loetavus ja hulk lustakaid seiku (ja neid on nii palju, et kedagi või midagi välja tooma hakata ei annakski vist midagi) on hästi kokku kootud teadmistega.

Kaetud on lai isikute ring, on palju suurkujusid, kelle peale ehk paljud ei mõtle, osadest ju ei teagi, see avardab silmapiiri ja vahest ärgitab nii „lihtsalt lugejaid“ kui ka „tõsiseid uurijaid“ edasi otsima, näidates, et selle või tolle kujutatud inimese elukäigus on midagi, millest tahaks rohkem teada, mida tahaks paremini mõista.

Lühikesest mahust ja tihti ilmselt ka allikmaterjalide nappusest hoolimata joonistuvad inimesed läbi nende soovi panustada maailma.

Kas kõik on armastus ‘romantilises’ mõttes? – Kindlasti ei peagi olema, armastus on palju avaram mõiste, aga ka tulisust ja romantikat on küllaga.

Selles, mis kunagi paistis olevat teatud poliitika tulemus – inimelude ja nende mõtestatuse heitmine majandusnäitajate hekseldusmasinasse – on keeruline teada, mis oli täpselt mille tagajärg, tagajärg, millega ma hästi nõus ei taha olla. Aga siis see raamat sisaldab pigam ainet, mis aitab inimesel tõusta.

Raamat toob välja, olemisse ainese, mida mu arust me kultuuris väga palju ei ole sõnastatud, aga võiks – kuidas elukaaslus inimese loodavat mõjutab. Ehk muudab see rohkemate inimeste jaoks olulisemaks küsimuse – kuidas mu suhted on kooskõlas sellega, mida elus teha tahan, kuidas saame oma elukaaslasega teineteise pürgimustele ja isiksuse kujunemisele paremini toeks olla?

Kirjastus Varrak 2017

Mõtestatud tee – mis see võiks olla?:-)

Kas inimese elu on tähendusrikkamalt elatud, kui ta aeg-ajalt puutub kokku küsimusega – Kes ma inimesena olen? Mida ma tegelikult elus teha tahan? Kes ma võiksin olla? Mida ma suudaksin? Mis mõte kõigel on?

Sarnaste küsimustega kokkupuutumine ei pea tingimata tähendama, et on kohustus nendega tegeleda. Elame maailmas, kus selline kohustus oleks vastuolus sellega, mida peame vabaduseks.

Vastus võib väga hästi olla – ma ei taha säherduse asjaga pead vaevata, parem lähen kapsamaad kaevama, parem kirjutan valmis järgmise aasta müügistrateegia, parem istun teleri ette ja libistan mõnusalt õlut, parem klikin sotsiaalmeedias ja vaatan, mis juhtus. Need ei pruugi olla kuidagimoodi halvad valikud – eeldusel, et on kübegi teadvustatud, et see on valik, et valida saab ka muud.

Aga ühiskond võiks luua tausta, milles inimesel on võimalus nende küsimustega aeg-ajalt teadvustatult kokku puutuda. Ühiskond, milles inimene sünnib, töötab, sööb ja sureb, erilise tõenäosuseta nende küsimustega mõtestatud viisil kokku puutumata, või milles vastused on ette teada, on vähem elamisväärne kui see, milles selline kokkupuude on tõenäolisem.

Kuskilt võiks aeg-ajalt kohale jõua miski, mis aitab meeles pidada: „Sa oled inimene, Sul on võimalus valida.“

Või paistaks selline asi teokraatliku diktatuurina?

Inimene ei ole vahend, ei ideoloogia, ei majanduse, ei masinate teenistuses. Tal peab olema võimalus end millekski muuks üles mõelda, välja mõelda, tõusta.

Kas sellel, mida ja kuidas inimene loeb, on asjaga mingi seos?

Jari Ehrnrooth, Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu.

Selgepilguliselt näeb ja arukalt väljendab Jari Ehrnrooth seda, mis ühiskonnas toimub, ülesehituslikult joonistab punktid, mida võiks teha, et maailm palju elatavam oleks. Ma pole päris kõigega nõus, ja mõni asi võiks ehk minna kaugemale ja programmis võiks rohkem olla … aga väga hea on ikka. Sest neil teemadel pole kerge midagi ehitada. Ka on meeldiv soomlase asjalikkus:-) – võib kujutleda küll ja küll „suuri“ kultuure, millest pärit inimestel asjad kipuvad liig suurejooneliseks ja seega kasutuks, messianistlikuks või ülbeks minema. Aga see tekst on meeldiv ja asjalik.

Inimese mõistlik vastutus nii, et kõigi elu saab paremaks. Kuidas erinevat tüüpi vabaduste omavaheline ärasegamine ajas asjad untsu. Kuidas inimese inimlik pool võiks uuesti tõusta. Midagi neile, kellele „teadlikkus“ on hingelähedane märgusõna. Et inimene pole ainult kõht ja teatud elundid, kuigi ka nendel on koht. Tänapäevane (ja seega arukana mõjuv) katse suunduda sinna, kuhu tahtsid inimestel aidata minna mitmed antiktargad, noored vennad Schlegelid ja nende sõpruskond ja mõned teised, kui romantismiajastu alguses olid mõned uksed lahti.  Sammuke inimkonna täiskasvanuks saamise suunas, nagu lootis Uku Masing. Ja kümned teised.

Konkreetselt, läbi iga inimese. Igaühel on valik, igas hetkes. Kas või natukehaaval.

Loodan et loetakse ja mõeldakse.

Sadu aastaid on osad lootnud, et põhi on lõpuks ometi käes, ja edasi läheb paremaks. Vahepeal läheb ka. Ehk nüüdki. 🙂

Ehk läheb samasse suunda – viimane „Värske Rõhu“ number sisaldas mitut kena, ülesehitavat ja mõtestavat asja – seal, kus kõikelõhestavad ziletiterad paistsid olevat ainus,  mille keskel soovitakse elada – kas võib julgeda näha selleski head märki?:-)