Vihast ja lõhutusest kunstis

Nii ei saa öelda, see rikub valitsevat diskursust ja on asjatundmatu.:-)

Kunstnik, kirjanik, muusik loob, või üha enam “toodab” ( mõtte, et loome olgu majandus, neelasid õige paljud vist väga kuulekalt alla) hetkel kehtivatele reeglitele vastava teose ja asub seda kombekohaselt häälekalt müüma.

Nii on normaalne. Selle väljaütlemine ja sedasi justkui kahtluse alla seadmine pole korrektne ega asjakohane, selle näotuse määr on vast võrreldav sellega, kui teisel ajal keegi julges kahtluse alla seada sotsrealismi või unustas tsiteerida Stalinit.

Kui palju sellest, mis avalikus ruumis tuleb me kõrvu, silmi ja mõtteisse, on viha, lõhutus, kooskõla puudumine, hinge toitvaid asju on vähe – ju peabki olema nii.

Põhjustepuudust pole.:-)

1) “Kodanlast tuleb kiusata” – mingil ajal ja kohas käitus “kodanlus” kunstniku suhtes halvasti, kasutas ta loomet asjatundmatult eputamiseks, ei tasunud talle piisavalt hästi, ei austanud teda. Kodanlasele tuleb selle eest kuatte maksta. Pealegi saab “kodanlasi” kujutleda “kurja süsteemi” esindajaks, nii et “kodanlast” materdades ja ta elukeskkonda põrgustades käib ühtlasi õilis võitlus süsteemi vastu (ju osad usuvadki seda), “kodanlane” on kergemini käepärast kui süsteem. Marx ka justkui käskis sedasi (hea Marx muidugi, mitte see paha, keda järgis Stalin).

(Kui “kuri süsteem” on olemas, on “kodanlane” ka selle ohver, ja “süsteemil” on mugav, kui kodanlane ja kunstnik omavahel kisuvad, kodanlasel on vähem neid, kes toimuvat ta jaoks mõtestaksid  – aga sedasi vist siis ei mõelda)

2) Teooria kinnitab sajal eri viisil, et vaid nii saabki olla.

3) Nagu teooria, nii rahastus (egas ometi – “nagu rahastus, nii teooria”?:-))

4) Kõik, mida te nimetate ilusaks, on kas aegunud, naiivne, reklaam, totalitaarse rezhiimi propaganda või lihtsalt pole see. Inimesele pole olemuslik kokku puutuda hea ja ilusaga ning elada meeldivates tunnetes, kui see vahel peakski juhtuma, ei ole kunsti asi seda kajastada. Tolstoil ja Rousseaul igatahes polnud õigus.

5) Inimestele, vähemalt ärksamatele, neile, kes saavad kunstist aru, meeldibki nii, see tähendab, nende meeled tajuvad lõhutut ja vihast ilusana, see on see, mida lapsest saati on nähtud. Hoidku, kas keegi tuleb ikka veel seletama, et marmorist korintose sammas on kuidagi harmoonilisem või inimese olemusega kokkusobivam kui roostatanud teravaservaline metallpost, mis katust ülal hoiab?

6) Paha tuju ja asjade untsuminek – tuleb ette kunstnikul nagu teistelgi, ja kuna ruupor on käes, siis tundub õige väljendada juhtunut kui kogu maailmas tüüpilist ebaõiglust, pealegi – kui seda ebaõiglust on piisavalt kaua kisendatud, nii et kõigi kõrvad ja silmad on kuhjaga täis, küll ebaõiglus siis ära lõpeb. Ah et kuidas täpselt? See pole enam kunstniku mure.

7) Mõni nähtus maailmas ongi vihkamist väärt, ega ma siis kedagi head vihka ja temast halvasti kirjuta, ikka ainult pahadest. Ja nagu eelmises – kui paha küllalt materdada, küll ta ükskord olemast lakkab

8) Lõhkuvad asjad tekitavad kiire vastureaktsiooni, ja tuleb tunistada, et selline tähelepanu on meeldiv, mis siis selles halba on?

9) Juba kuueteistaastaselt oli mulle selge, et teatud sõna ja helikombinatsioonid ning nendega kaasnevad tunded, nagu ka graffiti on ägedad. Pean olema oma põhimõtetele truu, ega ma mingi tuulelipp pole. Pealegi mõistavad ja ostavad kuueteistaastased mu teoseid hästi.

10) Viha väljendamine ja lõhkumine on vabadus. Mis vabadust saab olla selles, kui inimene otsustab olla teiste suhtes mõistev ja toimida isetus armastuses ning seda väljendada? Kunstiga ei saa sel igatahes mingit seost olla

Kas nii? – Muidugi mitte, ega ma ju päriselt:-):-)

Või peaksin tooma konkreetseid näiteid?:-)

Kalevi Kull “Aru saamise vägi” – leebuse lootus

Tee elusamuse, mõistmise ja tõeluse poole, tajudes viimast sügavalt kõigi meeltega mida teame nimetada ja ehk ka nendega, millele me nime ei anna – inimesena on meil võimalus proovida ja Kalevi Kulli raamatus on sellisest teest palju.

Hulgast lõikudest õhkub üks praeguse maailma keerdküsimustest – tasane, leebe, mõistapüüdev, vastutustundlik, elusam, kas sellel on võimalik ellu jääda?

Kokkupuutes on neid või seda, kellel on kalduvus olla häälekas, teisimuutev, parajalt pealiskaudne ja sellisena paratamatult rohkearvulisem, ning seda või neid, kes on pigem leebed. Teise kalduvustepaarina võiks näha – austust, armastust terviklikkuse vastu ja mõistmispüüet ning viha, hirmu ja ahnust (mis vahel esinevad muude nimede ja teooriate all. Asja keerustab, et  paraku paistab ahnuse vaatevinklist kellegi teise abivalmis tegevus või hirmu tasemelt vaatajale usalus lausrumalus. Kui neil on võimalus olla mõnda aega keskkonnas, kus abivalmidus ja usaldus toimivad, on lootust, et nad võtavad need väärtused ka ise omaks

Siin pole koht arutada, kas neil kahel paaril võiks olla nii- või naapidist vastastikku seost, ja muidugi pole miski täielik, vaid hetkiti siia või sinnapoole kalduv. Kuidas saab selliste pooluste seas suhelda nii, et leebe ja väike alles jääks? Kuidas suurem saab jõuda järeldusele, et leebem mitte ainult ei tuleks alles jätta, vaid teda tuleks ka austada ja kuulata, et kõigil on parem elada nii, sest igaühel on koht ja osa.

Kalevi Kulli kirjutatust näeb leebe kultuuri võimalust, teeks on tasakesi tasakaalule kutsuda (lk 100) ja avatud meelte õpetada (lk 53), haritud ergas meel paneb tähele ja nende kandja väärtustab ka seda, mis ei kisenda, olemegi tõeluse juures tagasi

Kooselu e. sümbioos ja kooskõla, mil olemine on kontsert (lk 51), on kaks köitvat märksõna paljude hulgast. Praegu on nad eri kohtades, aga on aimata seost. Millisel hetkel, mille tõukel saab kooselu kasvada kooskõlaks, eriti inimeste maailmas? Mõlemad on igatahes see, mis ei ole võitlus, konkurents ja siin on inimesel looduselt õppida.

Kuidas olla nii, et märgi kõikelubav sidumise suva meil üle jõi ei käi, teaduse seotusest maaga, endast ajalukku jälje jätmisest, teaduse ja religiooni koosolemisest, võrgust ja puust, väljavalitusest; kuidas näha nii, et see, mis pole progress, ei peaks tõlgenduma tagurlikuks; mida teevad spetsialiseerumine ja ühekorraga istutatud mets ökosüsteemi rikkusega, parimast teest … Katse natukegi loetleda ei jõua kaugele. Välja tuua tahaks veel paljut, aga ehk vaid kaks tsitaati:

Meie aed ja linn, mets ja maa on me tarkuse nägu” (lk 26)

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras” (lk 74)

Leebuse ja mõistmisega koos käib tihti tunne, et pole mõtetki seletada, kes teab, see teab, teised ei mõista niikuinii. Kiitus koostajaile, kes võtsid ette pingutuse ja aitasid mõistmisel kasvada. Raamatus on õnnestunud esitada terviklik käsitlus sellest, mis on maailm, mis on mõte ja kuidas inimene võiks toimida.

Loodan, et see imeline ja leebelt tark raamat jõuab paljudeni, toetab mõistmist ja elusamust, raamatust saavad rõõmu tunda ka teised kui bioloogid ja semiootikud, asjatu oli mu kartus, et see on liiga keeruline.

Eestis on meil võimet leebeid asju näha ehk rohkem kui mõnes muus paigas ja on hea, kui me räägime, see on hea kogu maailmale ja pole kindlasti paikkondlik enesekesksus.

Sellal kui paljud katsuvad nügeleda üleilmsel ’ideedeturul” – oleks just sellise kogumiku tõlkest suurkeelde ka teistele vast midagi head.

Kirjastus Varrak 2017

Ernst Cassireri “Uurimus inimesest. Sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse” ja Aare Keele “Kuidas saada inimeseks”

Lugemislaual sattusid nad kõrvuti ja mingi tähendus ses juhtumuses vast on.:-)

Peale esmapilgu sõnamängu, küsimuse, kas enne on vaja inimeseks saada et siis inimest inimesena uurida, või enne on vaja uurida ja siis saada – tasakaal on oluline ja ehk sügavam kui paistab.

Küsimus on paljude kultuuriinimeste, loovinimeste aja ja energia mõttekast kasutamisest – (kui paljud nende hulgast tahaksid, et maailm oleks mingil viisil elusam ja ilusam, kui palju neid, kelle jaoks küsimus on muus – omada diskursuses võimu, selles kombekalt toimida ja kui valitsev diskursus ütleb, et tuleb toimida vihas ja lõhkumises, siis nad seda truualamlikult ka teevad? )

Aare Keele raamatu lk 63 – neutraalne suhtumine võib vahepeal olla parim.

Inimeste hulka loeme nii need, kes kõigest hingest püüavad olla arukamad, teistega arvestavamad ja nii edasi, kui ka need, kellel on kõik ükskõik. Järeldused nende kohta ja reeglid on justkui samad. Bioloogiliselt inimesena sündinul on võimalus inimeseks kasvada, see võimalus on alati olemas, aga nõuab teatud pingutust. Ühte teed selleks seletab Aare Keel.

Kas kultuuriteadustel oleks võimalik suunata rohkem oma mõistmispüüdest hingestatud inimesele, kelle eesmärk elus on areneda ja mõista, mitte teenida majandusnäitajaid, vast olla õnnelik ja teadlik?

Kas Aare Keelel võiks olla tahtmist kirjutada selle, mis ta raamatus kirjutas, ka kultuuriteadlasele loetavas keeles? Nii et need oleksid rohkem “lubatava” diskursuse raames, vast võiks sest mõndagi head tulla.

Pildid saavad teha mitut asja – äratada ostutähelepanu, ehmatada ja hirmutada arenema, näidates, et muidu läheb pahasti, aga ka toita hinge kooskõlalisega. Viimast on ka, kahele esimesele on aga rohkem rõhku pandud.

Kas raamat on suunatud – arengutee alustajale, kellelegi, kes on juba edenenud või mõlemale? Piltide järgi paistab, et raamat on suunatud alustajaile. Teel olijad vajavad pigem hingetoitu kui hirmutamist.

Millised näited on juba kellelegi tuttavad ja millised mitte, pole kunagi lihtne lahendada.

Kuivõrd kavas on ka teised raamatud, ja kui juba kirjutamine ette võetakse, – kuna arengul ja elamiseks abiks olevaid raamatud pole tegelikult lihtne zanr kirjutada ja et ette võetud teema oleks tervikuna ja korrastatult kaetud – võiks olla abiks võimalikult palju kõrvalpilke – tähelepanelikke käsikirja lugejaid, ehk hea sisutoimetajagi?

Cassireri teksti arutelu siinses nupukeses parem vast ei arendada.:-)

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.