2017. aasta lugemiselamused

Selle aasta suurimate lugemiselamuste nimistu on lühike, lugesin üksjagu pigem sellised asju, mida „pidi“ lugema, kust elamust eriti ei oost. Aga nimetaks neid, ja rõõmuga:

Kalevi Kulli „Aru saamise vägi“ – seda raamatut on ta helguse tõttu meeldiv lugeda, lisaks kannab tema mõtteviis lootust igasuguste mõttetuste asemele lõpuks ometi arukamat eluviisi kujundama hakata, kasvõi ühe- ja vähekaupa.

Ernst Jüngeri Marmorkaljudel – kirjeldab tasakaalus maailma, selle untsuminekut ja viisi, kuidas keerulises maailmas natuke ikkagi saab olla. Vähemalt paistab see üks tõlgendusviisidest.

Ja veel nimetaks …. Aristotelese Luulekunsti – selle teadmine ja tasakaalu, mõtestatust andev jõud kannab ikka veel. Kas võib aasta lemmikute hulka arvata midagi nii kaugest ajast? Aga raamat ei ole ajakiri ja võime tarkust kiht kihi peale koguda on inimkonna imeline võime:)

Vihast ja lõhutusest kunstis

Nii ei saa öelda, see rikub valitsevat diskursust ja on asjatundmatu.:-)

Kunstnik, kirjanik, muusik loob, või üha enam “toodab” ( mõtte, et loome olgu majandus, neelasid õige paljud vist väga kuulekalt alla) hetkel kehtivatele reeglitele vastava teose ja asub seda kombekohaselt häälekalt müüma.

Nii on normaalne. Selle väljaütlemine ja sedasi justkui kahtluse alla seadmine pole korrektne ega asjakohane, selle näotuse määr on vast võrreldav sellega, kui teisel ajal keegi julges kahtluse alla seada sotsrealismi või unustas tsiteerida Stalinit.

Kui palju sellest, mis avalikus ruumis tuleb me kõrvu, silmi ja mõtteisse, on viha, lõhutus, kooskõla puudumine, hinge toitvaid asju on vähe – ju peabki olema nii.

Põhjustepuudust pole.:-)

1) “Kodanlast tuleb kiusata” – mingil ajal ja kohas käitus “kodanlus” kunstniku suhtes halvasti, kasutas ta loomet asjatundmatult eputamiseks, ei tasunud talle piisavalt hästi, ei austanud teda. Kodanlasele tuleb selle eest kuatte maksta. Pealegi saab “kodanlasi” kujutleda “kurja süsteemi” esindajaks, nii et “kodanlast” materdades ja ta elukeskkonda põrgustades käib ühtlasi õilis võitlus süsteemi vastu (ju osad usuvadki seda), “kodanlane” on kergemini käepärast kui süsteem. Marx ka justkui käskis sedasi (hea Marx muidugi, mitte see paha, keda järgis Stalin).

(Kui “kuri süsteem” on olemas, on “kodanlane” ka selle ohver, ja “süsteemil” on mugav, kui kodanlane ja kunstnik omavahel kisuvad, kodanlasel on vähem neid, kes toimuvat ta jaoks mõtestaksid  – aga sedasi vist siis ei mõelda)

2) Teooria kinnitab sajal eri viisil, et vaid nii saabki olla.

3) Nagu teooria, nii rahastus (egas ometi – “nagu rahastus, nii teooria”?:-))

4) Kõik, mida te nimetate ilusaks, on kas aegunud, naiivne, reklaam, totalitaarse rezhiimi propaganda või lihtsalt pole see. Inimesele pole olemuslik kokku puutuda hea ja ilusaga ning elada meeldivates tunnetes, kui see vahel peakski juhtuma, ei ole kunsti asi seda kajastada. Tolstoil ja Rousseaul igatahes polnud õigus.

5) Inimestele, vähemalt ärksamatele, neile, kes saavad kunstist aru, meeldibki nii, see tähendab, nende meeled tajuvad lõhutut ja vihast ilusana, see on see, mida lapsest saati on nähtud. Hoidku, kas keegi tuleb ikka veel seletama, et marmorist korintose sammas on kuidagi harmoonilisem või inimese olemusega kokkusobivam kui roostatanud teravaservaline metallpost, mis katust ülal hoiab?

6) Paha tuju ja asjade untsuminek – tuleb ette kunstnikul nagu teistelgi, ja kuna ruupor on käes, siis tundub õige väljendada juhtunut kui kogu maailmas tüüpilist ebaõiglust, pealegi – kui seda ebaõiglust on piisavalt kaua kisendatud, nii et kõigi kõrvad ja silmad on kuhjaga täis, küll ebaõiglus siis ära lõpeb. Ah et kuidas täpselt? See pole enam kunstniku mure.

7) Mõni nähtus maailmas ongi vihkamist väärt, ega ma siis kedagi head vihka ja temast halvasti kirjuta, ikka ainult pahadest. Ja nagu eelmises – kui paha küllalt materdada, küll ta ükskord olemast lakkab

8) Lõhkuvad asjad tekitavad kiire vastureaktsiooni, ja tuleb tunistada, et selline tähelepanu on meeldiv, mis siis selles halba on?

9) Juba kuueteistaastaselt oli mulle selge, et teatud sõna ja helikombinatsioonid ning nendega kaasnevad tunded, nagu ka graffiti on ägedad. Pean olema oma põhimõtetele truu, ega ma mingi tuulelipp pole. Pealegi mõistavad ja ostavad kuueteistaastased mu teoseid hästi.

10) Viha väljendamine ja lõhkumine on vabadus. Mis vabadust saab olla selles, kui inimene otsustab olla teiste suhtes mõistev ja toimida isetus armastuses ning seda väljendada? Kunstiga ei saa sel igatahes mingit seost olla

Kas nii? – Muidugi mitte, ega ma ju päriselt:-):-)

Või peaksin tooma konkreetseid näiteid?:-)

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus”

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus” (Looming 9 2016) võiks ajendada sirutama käe Loomingu järele ka neid, kes seda ehk muidu ei tee.:-). Tõsisem külg on selgelt, usutavalt ja muigega välja kirjutatud. Saame sõbralik-naeratava taaskinnituse sellele, et setu või võru või viru veri ei värise. Kõige rohkem jäi aga kõlama inimestesse kasvanud hoolivus ja armastus – kui väljas on asjad kurjad, tulebki see sissepoole kergemini. Kas võiksime siis aga ka inimestena, kirjanikena, kellena iganes, elada, kirjutada, kasvatada, ükskõik mis viisil tuua, hoolivust ja armastust endasse ja teistesse juba nüüd, kui asjad maailmas nii untsus ei ole, kasvõi natuke, kui meelde tuleb. Kindlusi pole, aga ehk aitaks see suurendada tõenäosust, et hea maailm jääb kestma.

Natuke teisel teemal – Euroopa nagi külge riputame kõik, mis on halb, nii on halb kuskile “ära pandud” ja endal süda kergem – ainult et – kui Euroopa nagi selle raskuse all katkema peaks – kas me teame, mille küljes eestlaseks-olemine tegelikult üleval püsib?

Veronika Kivisilla Cantus firmus, aegluse poole suunduva aja arm ja hurm

“Aga ükskord algab aeglane aeg” , pühademunailmega kolmas vennake peab “kõikide pühade püha”, tipptunnid vabanevad tipptunneteks, “õhk laulab väljamõeldud keeles” “pikne kärgatab/kui nimetad/mind nimepidi” – need on vaid mõned neist hurmavaist ridadest, mis loovad elatavat, heledat, tugevat, tõelist maailma. Struktuur põhitekst-lisatekst annab palju nii lugejale kui ka kirjutajale. Ettevõtmine istuda laua taha kirjutamaks õnnelikust armastusest, kui see parasjagu on, on hinnatav.

Luuleõiguste deklaratsiooni kolmas punkt näeb ette, et luuletustel on õigus rääkida rõõmust, õnnelikust armastusest, see on kirjanduse õiguste hulgas võrdväärsena õigusega kujutada koledat, kunagi oli vaja viimase eest võidelda, nüüdseks on see ammu peavooluks muutunud.

Pigem on käest kadunud õigus rääkida õnnelikkusele suunduvast, helgest, sisemiselt kasvada soovivast inimesest, inimesest, kes püüab elada oma kõrgema mina kohaselt, kirjutatatuna heal tasemel – see ei ole ainult totalitaarsete reziimide propaganda, sisutühjade menukite ja arenguteemalise kirjanduse pärusmaa, teema tugevam kohalolek rikastaks nii inimeseks olemist kui ka kirjandust.

Ja lõpetuseks – jagan armastust viisiütleva vastu, instruktiivitsi saaks nii paljut väljendada, me võiksime seda rohkem kasutada.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” värskepilkselt

Tazaki Tsukuru visati ülikoolajal seletuseta lähedasest sõpruskonnast välja, ta kuhtus aastate kaupa tühja suurlinnakodu, kontori ja raudteejaamade vahel, lõpuks võttis end kokku ja asus asja uurima, siis juba põhjalikult, nii et ka reis maailma lõppu Soome polnud liiga kauge.

Alguses on maailm jahe, napp, värvitu, peaaegu mehhaaniline, kujutatud kui pindapidi libisedes, detaili korrates minnakse selles pisut sügavamale, siis tuleb sama asi kolmandat korda, ja veel neljandatki. Aga sisse ei minda mitte kõigesse, mitte liiga kiiresti, mõne peategelase hingest saab midagi teada alles üsna lõpus, mõni asi jääb lõpuni teadmata.

Värvita, omadusteta inimest sai alguses korraks näha kui inimest, kelles on siis kõik omadused, nõnda siis täiuslikku inimest, täiuslik inimene heideti paradiisist välja, ehk siis sellepärast, et oli liiga täiuslik, aga seepeale lagunes ka paradiis? Siis läks see vaateviis liiga vastuollu tema enda arvamusega, aga lõpuks tulid elemendid sellest jälle tagasi.

Murakami annab vabaduse mõelda asjad selliseks nagu keegi tahab – näiteks kuidas lugeda Haida isa juttu klaverimängijast muu jutu hulka. Miks just sedamoodi elukäik sattus valgele neiule, ja just todamoodi elukäik sattus mustale neiule? Või olid nad nonde sündmuste ajaks juba värvid kaotanud? Kas ülikooliaegses hallis sõbras oli midagi mõlemast, või mõlema range puudumine? Ehk oli temas hoopis midagi värvitust Tsukurust endast? Kui lugejale on nii palju niidiotsi antud, eriti tänuväärsed on siin muidugi värvid, siis on lugeja valik, kui sügavale ta läheb, st kui tekst lubab sügavaid mõtteid, saab seda siis pinnapealsuses süüdistada (nii nagu saksa ja prantsuse vikipeediate osad kajastused leiavad)?

On kenasid üksikasju Tsukuru rääkis sinise sõbraga ja taevast kadus samal ajal sina, et värvita inimesel polnud ka oma kella… Helsingis nähtud malemäng – oli see ka mustvalge kontekstis?

Tõsisem teema – kursused, mille käigus vormitakse inimesi täitma käske, nii et nad seda tehes usuvad end oma peaga mõtlevat, 85% inimestest saab tolle meetodiga head müügisõdurid…

Täiskasvanuks saamist on üksjagu nimetatud, prantsuskeelse vikipeedia järgi on teema seotud Liszti palverännaku-süidi ja Goethe Wilhelm Meistri rännuaastate teemaga (mõnes keeles oli ka Goethe raamatu pealkirjaks “palverännak”)-, küpsus, võime loobuda, veendumus oma armastuses, kunagi toimunuga kohtumine, kas midagi veel? Täiskasvanu määratlusi on erinevaid, aga täiskasvanu elust, st mis saab siis, kui täiskasvanuks saamisega valmis ollakse, on kuidagi vähevõitu kirjutatatud. Üleüldse, ja ega selleski raamatus väga palju pole. (Uku Masing igatses mõnd täiskasvanut kasvõi natukeseks näha, mina jääksin rahule ehk vähemagagi – lugeda täiskasvanu igapäevasest mõistlikust elust. Kõik soovitused on teretulnud, pange kommentaaridesse:-).)

Murakami juurde tagasi tulles – mingeid asju ei kirjeldata üldse, ja siis on kaks ja pool lehekülge kontori ja kontorihoonekirjeldust, ebajärjekindlusi ja asju mida range sisutoimetaja pigem välja võtaks, on, aga see ei häiri. (Ja kui sest märkusest mingit kasu peaks olema:-), lk 55, vahest on Georges Bataille kahe l-ga)

Kas maailm peab olema küüniline ja võõras? Küünikuks tituleeritud tegelane osutub lõpuks mitteküüniliseks. Korrutav-uinutav kirjutusviis viib selleni, et ka jaamavaimustus hakkab tunduma inimlikuna, nojah, jaamad on selleks, et inimesed seal kõndida saaksid. Pilt Soomest jätab sooja mulje. Kas on põhjuseks see, et Tōkyō mõjubki loomuldasa külmana või kasvab maailma aegamööda inimlikkust juurde?

Miks värskepilkselt? Mu varasemad Murakami lugemiskatsed põrkusid sellele, et juba poole lause lugemine täitis hinge metallkülma uduga, ja raamat tuli käest panna. Kuivõrd miljonid inimesed teda huviga lugesid, püüdsin aina uuesti – neljas eri keeles, eri shriftides, eri olukordades, algusest, keskelt, lõpust – ja nüüd, selle raamatu puhul, läks lugemine õnneks.:-)

Kirjastus Varrak 2016

Luule õpik, mõisamoonakaile, traktoristidele? Aga kui parandaks paradigmat?

Ükskõik mis koodi läbi vaadatuna, iseloomustab see tekst on teatud nähtust päris hästi.

Kahtlemata sisaldab see asjalikku teavet, nagu see, et luuletusel peaks olema kujund ja kompositsioon peaks arenema tõusu suunas (ning portsjonit kergest ja torkivast materjalist põllumajanduses hästi tuntud täiteainet, nagu sel autoril kohusetundlikult kombeks).

Lui järgida õpetust ja öelda, et tulemus on luule, siis kas pole see sama kui need õpetused, kuidas kirjutada “põnevat” proosat, soovitavalt raamatule mitte rohkem kui kuu aega pühendades. Osad noid raamatuid ju ostavad ka… Või siis on tulemus hollywood, mis on kena, sest annab “luuletavale” inimesele ettekujutuse, et ta tegeleb millegi kultuurse ja vaimsega, nagu ristsõnadki. Ehk tegelikult on selline õpetus alistumine turule, mis läheb vastuollu autori justkui väidetud antikommertsiaalsusega.

Eelkõige sihivad selline “õpetus” ja selline “luule” kultuuri mõisamoonakate – traktoristide kihistust, kellele on hingelähedane olmelisus, jalaga teatud kehaosasse asjad, põlgus (lk 31), sest teiste endast madalamaks rääkimine justkui tõstaks ennast, võitlus oma koha eest (lk 59) ja rohmakad naljad, kõik, mis on lõhkuv.

Teiseks on see manierism, kunagise voolu langusfaas. Keegi tõesti peab ilmselt kohusetundlikult ka langusfaasi läbi kirjutama. Aga kas on mõtet sellesse kaasa tõmmata suurt hulka teisi inimesi, kes tahaksid midagi luua ja võiksid luua mingis paremas raamistikus? Tehniline nõuanne ei pea tingimata olema väljendatud mõisamoonakate keeles ja meeles. Pealegi kui kogu see asi jääb David R Hawkinsi skaalal alla 100seks siblimiseks. Ehk oleks õigem, kui rohkem tegijaid pööraks oma pilgud sinna, kus võiks olla see, mis nüüd kasvama hakkab?

Või on tõesti vaja, et keegi lahke, kuskilt välismaisest domineerivast kultuurist annaks paradigma vahetuseks loa, ja oma peaga kogu sest destruktiivsusest väljuda ei julge?

Harjutus Valdur Mikita “Lindvistika” teemal

Harjutus Valdur Mikita “Lindvistika ehk metsa see lingvistika” poolt ette antud teemal – tantsida pimedas toas Erik Satie Gymnopédies järgi, nii et õuest tuleb läbi akna kolme lambi valgus, luues kolmekordse varju, tantsidagi neile varjudele. Erik Satie ei kanna küll soomeugrilase austavat tiitlit ja teema on seotud spartaga, aga ehk otsis ta sarnast maailma? Huvitav kas ka Pasqual Quignard otsib midagi, mille Mikita peaaegu üle leidis? Mille leidmise lootus ongi suurim kuskil Lõuna Eesti metsas. Keegi võiks Quignard’ile teada anda, Quignard’i kohtumisest sellise metsaga võiks midagi üleeuroopaliselt kaunist loota.

2015 raamatud – loetust meelelsõelale jäänud

Väike kokkuvõte raamatutest, mis möödunud aasta jooksul loetust enim kõlama on jäänud.

Eesti luule

Nende kirjutatust „kes alati on kirjutanud“ jäid hinge:

Doris Kareva „Maailma asemel“

Hasso Krull „Kui kivid olid veel pehmed“, eelkõige esimene pool

Jürgen Rooste „Suur sume suur tume“

Max Harnoon ja Mustvalge, kunagine imetlus on alles, nüüd ehk ka mõistmine, et ootamas võib olla peenekoelisem ja ehk ülesehitavam maailm, et Mustvalge on üks võimalikke teid sinna.

Rõõmu pakkusid ka Olli „Lootuste leksikon“ ja Ene Säinasti „luuletuisi“ – näiteks „pesakast“, mis ilmus Võru-setu tähtraamatus, ka Carolina Pihelgase „Kiri kodust“ ning eriti Kai Aareleidi ja „Naised teel“ , uuesti lugedes viimane aina kasvas ja kasvas.

Eesti proosa

Helgeima naeratusega mõtlen kahele raamatule –

Käbi Laretei „Mahagonipuust tiibklaver“ – imelühikesed jupikesed mõnest hetkest, mõnest inimesest ja muusikast seal, tolles, imetlusväärses Euroopas, mis on hoopis erinev sellest, mille nägemiseni enamus meist ulatub, sisaldasid tõelisust, jõudu, poeetilist maailma, seda kõike, mille järgi januneb. Sarnast poeetilisust, kui üllatav selline võrdlus ka pole, on Ringo Ringvee „Lenni“ vabas ja rõõmsas kulgemises, kuigi tema tõelus või mittetõelus ei vaja maaalalist piiritletust.

Lauri Sommer, „Lugemisylem“ – selles on joonistatud elav ja köitev maailm.

Kaplinski „Neljakuningapäev“ on eestluse teema värskuses ja siiruses, mis oli võimalik seitsmekümnendatel (kas ongi nii, et toonases nõukogude ajas polnud paljut sorti siirused lubatud, aga teatud siiras suhtumine küll? Kas oleks võimalik sarnase tonaalsusega kirjutada midagi nüüd, vabana sovetlusest, aga – kes teab nüüd kui vaba muus. Muidugi on võimalik küsida, kas siirus ja värskus on olulised, aga see on juba teine teema.) ja siia nimetaks ka Kaplinski Mõtsa ja tagasi

Bert Liives „Päikese pime külg“ – annab lootust, et sellise kirjutamisviisiga ette võetult võiks mõni muu teemagi hea tulemuse anda.

Andres Vunk Kuningamäng – raamatut ei saa ehk väga rangelt võttes ilukirjandusena määratleda, aga selles on kaetud üsna suure hulga inimeste elukäigud, mõtlemisainet pakkuval viisil ja meeldivalt loetavas stiilis, eriti kui arvestada esitatud teabehulga suurust.

Välisautoritest

Quignard ’i „Salapärane kooskõla“ köitis tiheduse ja poeetilisusega

Timur Vernes “Ta on tagasi” – kirjutatu kui köieltants

Muu

Elfriede Lender „Minu lastele“ ja Pusta „Saadiku päevik“ annavad mõlemad järjekordse killukese mõistmaks sõjaeelset Eesti Vabariiki ja selle inimesi, kes kaugelt vaadates tunduvad inimlikumad, inimeselikumad kui meie siin praeguses ajas.

Uibo „Sõnalood“ – sõnadest kõneldus jutud, ka selliseid aina loeks ja loeks.

Hando Runneli „Jooksu pealt suudeldud“ ütleb nii palju eesti kirjandusest, ja eriti jäi kõlama 80ndate jõulisus. Eks see pidigi jõuline olema, kui viis vabaduseni.

René Decartes „ Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ – rõõm, et inimestel oli kunagi voli lugupidavalt, siiralt ja tõsiselt asjade üle mõelda. Samuti oli hea avastada, et hulk mõtteid, mille puhul Descartes’ile viidatakse, ei paista väga otse tema enda poolt öelduna, st ta jätab teistsuguse mulje kui on kujunenud selle põhjal, mida talle omistatakse, et ta on pole eriti kartesiaanlik.

Natuke taustaks lugemispäevikus on selle aja kohta märkmeid 102 nimetuse kohta, osad ka mitte väga pikad teosed, lihtsalt lehitsetute hulgas on veel nii 40 raamatut.

Lõpetuseks muljete kerglasest ja lõbusast kokkuvoolust, natuke ju võib ka sedasi? Kivirähki “Inimväärne elu” ja Ashilevi “Kehade mets” sulasid mingite kujutluste ja kujundite omavahelise vaba suhtlemise tõttu justkui üheks raamatuks ja visuaalselt haakus Armin Kõomägi “Lui Vutoon” kaanepildi tõttu ka sinna külge … nii et ehk tuleb eelpool nimetatud arvu 2 võrra vähendada?

Jan Kaus Uuem kirjandus – ülendavast, kainestavast

Paar pisikest kõrvalmõtet. Õpik saabki teatud käsitluses olla eelkõige edasipeegeldaja? Mis on peaaegu sama kui teemaasetus ülendavast ja kainestavast kirjandusest.

Viies peatükk, Kirjanduse kõnelev keel: “Läbi terve läänemaise kirjanduse ajaloo on näha pinget ideaalide ja reaalsuse vahel. Küsimus on olnud selles, kas kirjandus peaks kehtestama ideaale, mis inimesi õpetaks ja juhiks, või rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Kas kirjandus peaks ülendama või kainestama?”

Järgneb käsitlus Sauterist ja FS -st, kes kuuluvad kainestava kirjanduse valda. Sellest jäi küsimus – kas poleks, eriti õpiku kontekstis, tasakaalustamiseks väärinud esile tõstmist ka teine pool, mõnigi näide eesti kirjandusest, mis kuulub ülendava kirjanduse hulka? Või kui sõnastada siia ümber lk 55 küsimus – kas kirjanduses on lubatud kõik peale ülendava?

Selle järel jõudis mõelda üht ja teist. Kas on taustal hirm, et kõik, mis pole “kainestav”, esindab – stalinismi, sovetiokupatsiooni, tsensuuri, kapitalistlikku tarbijalikkust, kitši, lamedat lapsikust ja muud sarnast? Või et äärmisel juhul on see võimalik ja lubatud vene kirjanduses (lk 88), aga mitte mujal.

Miks paistab ka, justkui lähtuks arutlus (terve õpik koguni?) eeldusest, et asjad ongi tegelikult halvad, see on nende loomupärane (ja ehk parimgi:-) olemisviis? Ehk – tegelikult keskendub kogu õpik “kainestavale” kirjandusele. Ja kas pole üsna tihti siin sõna “kainestav” tähistamas pigem seda, mille kohta muidu kasutatakse sõna “lõhkuv”?

Ja siis, juba muigega:-), “kainestava” kirjanduse hulka kuulub näiteks ka purjutamise teemale keskendunud Mihkel Raud ja kõik, kes vähegi mingeid kontrolli kaotamist soodustavaid aineid kasutavad.

Aga siis, peatükis 37 – lootus täitus. Jaan Kross on ometi ülendava kirjanduse näitena nimetatud, ehk siis 42 peatükist pool teemaga tegeleb, pisut alla 1 %, mida polegi meie ajastul ehk nii vähe:-) ja sellega võiks rahule jääda. Aga …

Kirjastuse kodulehel ilmunud intervjuus (Allikas küll http://kultuur.postimees.ee/3112447/jan-kaus-kirjutas-kaks-kirjandusopikut , mauruse lehelt seda ei õnnestunud leida) autor väljendab: “Muide, Ingmar Bergmani «Stseenides ühest abielust» on väga täpne mõte – inimesed kipuvad olema emotsionaalselt kirjaoskamatud. […] head raamatud aitavad meil seda paremini teha – ennast pisut täpsemalt väljendada, enda tundeid ja mõtteid vähemate kadudega sõnastada ning teiste inimeste mõtetest paremini aru saada, erinevustega leppida, mõistmatut tunnistada ning ehk isegi tunnustada.»

See on mõte, millega olen nõus, sügavrõõmsalt nõus. Aga – õpikus esitatud valik paistab suures ulatuses toimivat vastupidiselt ja edastab tekste, mis parimal juhul õpetavad erinevustega, eelkõige detruktiivsusele kalduvate erinevustega leppima. Kui positiivne aga peaegu puudub, viib see asjatule rasketes emotsioonides ringitammumisele. Seda võiks võrrelda olukorraga, mil kuueaastased katsuvad üksteisele vigast aritmeetikat seletada, samas kui kasvõi kaheksaaastasel oleks nende küsimusele väga lihtne lahendus. Ehk siis – kas võiks valikus olla esindatud rohkem kaheksaaastaseid?

Siia ritta kuulub ka näiteks, et mõistet ‘eneseteostus” on läbivalt piiratud selle egoistlikuma poolega, jättes välja sellised enesetoestuse viisid, mida tehakse teiste, üldsuse hüvanguks. Eks see on ka vist üsna kirjandusmaailmale omane käsitlus, ja hulk ummikuid, millega kirjandus tegeleb, ongi konstrueeritud selle mõiste abil. Ja et oleme seal, kus on võimalik tuua näiteid düstoopiatest, mitte aga eutoopiatest.

Aga ei taha norida, tegelikult tahaks toetada, teema on oluline ja  kõigi jaoks raske, austan head kavatsust, ju on see praegu parim võimalikest, loodetavasti toob tulevik teisi tekste, milles ka emotsionaalsele kirjaoskusele tõhusamat toetust vahendatakse või luuakse.

Natuke teisel teemal – metafiktsiooni peatükis oleks võinud ehk nimetada ka Katrina Kalda “Eesti romaani”?

Ringo Ringvee “Lenni”, naeratusega

 Tahaks selle helge raamatu ära nimetada, imetleva naeratusega. Rõõmus kulgemine kujundites, Lenni jutustab lillede, akna, kanade ja kellega iganes, tajub ja on kuidas iganes. Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. NO99, 2014. 171 lk

Previous Older Entries

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.