Ernst Jünger i Marmorkaljudel …ja šokolaadipoe keel

Marmorkaljude kõrge puhas lumm pakub tuge rasketest aegadest läbitulemiseks vapral ja targal viisil. Tõlgendada, poolsusi ja mittepoolsusi saab igat pidi seada. Esimesi peatükke kui hea maailma kirjeldust võib lugeda pikkamisi, teine pool ei saa sellise loo puhul tulemata jääda. Selle teose puhul viisid koledused katarsiseni, puhastuseni – haruldased on raamatud, kus seda suudetakse.

Lk 13 “Tajusin, kuidas uurimistöö käigus kasvas meie jõud seista silmitsi elu tulise väega ja ohjata seda, nagu hoitakse ohjes ratsut.”

Lk 26 “Esimesi märke ei tuntet ära.”

Lk 30 “Aga me teame, et meetrum on äraostmatu. Tema nähtamatute sammaste ja väravateni tule hävitav jõud ei küüni.”

Kas rasked ajad on tulemas? Käesolev aeg paistab tihtipeale raske, ju pole seegi varasematest hullem. See mis võiks olla mitme tuhande aasta järel suurem muutus Euroopas (sõdu on olnud, need on koledad, aga saavad mööda, nälg ja katk on koledad, aga lähevad mööda, kunagi oli mitusada aastat kestnud rahvasterändamine, kaos ja kultuuritus, aga tõusti jälle), möödub vast ikkagi kui tuulehoog, võimalus on alati.

Muidugi ei ole sellega, armastusega hoitud Marina maa saatusega seostatav väike stseen Tallinna vanalinnast, see on niisama jutujätkuks – lähen karu talu šokolaadipoodi (Keilas šokolaadi tegemine on väga hea mõte, loodan et sellega läheb kõik edukalt.) Mu eestikeelsele jutule vastatakse inglise keeles ja häiritult. Sääl, kus piisanuks ka kahest sõnast – “tere” ja “aitäh”, mis on ära õpitavad 10 minutiga ja naeratusest. Väikses koguses on selline asi ju lõbuski vaadata, see nagu kunagine sovetiaja tollases maailmakeeles kõnelejate üleolek – mida, tulevad siin mingi mõttetu maakeelega, kas inimese moodi ei mõista kõneleda?

Muidugi oli see hetkejuhus, kindlasti on põhiline suhtumine ka seal poes lahke ja kohalikku kultuuri austav, ju oli müüja esimest päeva tööl. Vast siis pean ses kontekstis ka nimetama, et kõigis riikides, kus olen olnud üle kolme nädala, olen kohalikku õppida püüdnud ja räägin sujuvalt, kuigi aktsendiga kolme võõrkeelt ja pisukese pingutuse-meeldetuletamisega kuigivõrd veel kolme.

Mõtestatud tee – mis see võiks olla?:-)

Kas inimese elu on tähendusrikkamalt elatud, kui ta aeg-ajalt puutub kokku küsimusega – Kes ma inimesena olen? Mida ma tegelikult elus teha tahan? Kes ma võiksin olla? Mida ma suudaksin? Mis mõte kõigel on?

Sarnaste küsimustega kokkupuutumine ei pea tingimata tähendama, et on kohustus nendega tegeleda. Elame maailmas, kus selline kohustus oleks vastuolus sellega, mida peame vabaduseks.

Vastus võib väga hästi olla – ma ei taha säherduse asjaga pead vaevata, parem lähen kapsamaad kaevama, parem kirjutan valmis järgmise aasta müügistrateegia, parem istun teleri ette ja libistan mõnusalt õlut, parem klikin sotsiaalmeedias ja vaatan, mis juhtus. Need ei pruugi olla kuidagimoodi halvad valikud – eeldusel, et on kübegi teadvustatud, et see on valik, et valida saab ka muud.

Aga ühiskond võiks luua tausta, milles inimesel on võimalus nende küsimustega aeg-ajalt teadvustatult kokku puutuda. Ühiskond, milles inimene sünnib, töötab, sööb ja sureb, erilise tõenäosuseta nende küsimustega mõtestatud viisil kokku puutumata, või milles vastused on ette teada, on vähem elamisväärne kui see, milles selline kokkupuude on tõenäolisem.

Kuskilt võiks aeg-ajalt kohale jõua miski, mis aitab meeles pidada: „Sa oled inimene, Sul on võimalus valida.“

Või paistaks selline asi teokraatliku diktatuurina?

Inimene ei ole vahend, ei ideoloogia, ei majanduse, ei masinate teenistuses. Tal peab olema võimalus end millekski muuks üles mõelda, välja mõelda, tõusta.

Kas sellel, mida ja kuidas inimene loeb, on asjaga mingi seos?

Masing, tulevikuinimene, minevikutekst

Uku Masing pühendas palju aega tulevikuinimesele, inimeselikumale inimesele, ja teatud suurele mineviku religioossele tekstile, mis oma sügavast religioossusest hoolimata sisaldab palju minevikuinimese väga ebatäiuslikku olekut. Kas see on seda väärt, kas see ebatäiuslikkust sisaldav religioosne tekst saab aidata tulevikuinimest? Tahaks mõista, miks ei võiks alustada puhtalt lehelt, vähemalt suurvaim, kelle jaoks kõik ju nii selge on?

Ehk neid, kes on õige kaugele arenenud , ju ikkagi on, ja siis võiks ju selle asja lihtsalt uuesti “läbi teha”, “lasta tulla” (muidugi kõlavad need väljendid jumalavallatutena, aga paremaid sõnu neis keelis, mida oskan, ei tea) ja see inimeste jaoks kirja panna, vabamana väiklusest ja kättemaksuihast ja muust sarnasest, ja ehk ka selgemini ja arusaadavamalt?

Kas niiviisi tohib küsida? Kunagi ja keegi ometi tohib, mis muidu sest maailmast saab? Siis jääb soovida, et tohtija tuleks, ikka parimal võimalikul ajal ja viisil.

Kõige ilusam sünniaasta oli neist

d’Alembert ’il, matemaatiku asi, eks ole. Kuigi kes teab, kui raske tal siis Julie de Lespinasse ’iga elu oli. Diderot sünniaasta paneks ehk järgmiseks, entsüklopeedia-tegu tuleb ju ikka austada, ja siis Rousseau oma. Voltaire
’i sünniaastas oli kõige vähem elegantsi, aga ehk kuulsaks saamine ja libertiini-elu tasakaalustasid asju

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.