Frawley Ajurveeda ja aju – praana, ojas, tejas

[Tavaliselt ma inimeseks olemise valdkonna tekstidest siin väga ei kirjuta, aga kes teab, vahest võiks rohkem:)?]

Vatat, pitat ja kappat loovad vormid on praana, tejas ja ojas. Materiaalsemal tasandil toidavad neid toitained, kuumus ja õhk. Peenemal tasandil toidavad neid meelemuljed, mida võtame sisse.

Praana aitab mõistusel olla liikuv ja vastata elus ette tulevatele raskustele ning tunnete tasandil aitab hoida tasakaalu ja loovust. Praana tuleb meie kehasse hingates ning kuulmis- ja puutemeele kaudu.

Tejas aitab õigesti tajuda ja õigeid otsuseid teha ning tunnetes annab vaprust ja vastupidavust. Tejas tuleb kuumusest – toidukuumusest ja läbi naha tulevast päikesest, samuti nägemismeele kaudu saadavatest muljetest.

Ojas annab kannatlikkust ning tunnetes rahulikkust ja rahulolu. Ojast toidavad maitse-ja lõhnatajud.

(lk 25 – 27) Ayurveda and the Mind, the Healing of Consciousness)

Enn Haabsaar “Soome-Ugri saamine”, “Vene Riigi saamine”

Haabsaar suutis kokku panna midagi määratu suurt – arheloogia, keeleseosed, geenimarkerid, kolju-uuringud, antropoloogia, vanad usundid

Merja” on väga hea sõna, “läänemeresoomlast” ja “soomeugrit” kiputakse tihti kasutama nii, et pole selge, mida mõeldakse. Tahaks loota, et see käibele läheb. Merjougristika ja merjougrist on ka väga armsad sõnad.:)

Kaetud on siinse maa rahva tulekud ja tegemised jää taganemisest kuni otsapidi 13-14 sajandini, aga asjaga on seotud kogu Euraasia

Maarahvaks oleme end pidanud, aga selle kõrval olid merjalaste seas ka veerahvad, ja ehk ka kõrgmaa- või taevarahvad v ilmarahvad. Meie maa aeg täitub mõtestatusega, ja Ilmenimaa jne kohanimed hakkavad kõlama. Näiteks Valdai kõrgustik ja valdamine, miks ka mitte …

Või enne lugemist paistis vaid naljaka kokkusattumusena – mari rahvas ja prantsuse ja itaalia keeles abielumees “mari, marito”, aga siia kõrvale kuulub ka naine Maria.

Teise alistamise maatriksis elamisest tuleneb (seda Haabsaar väga välja ei arendanud, aga on loogiline) – 1) ellujäämiseks pean olema teisest tugevam 2) pean paistma tugev 3) pean taipama, kes on tugevaim või kes saab tugevaimaks homme 4) pean tugevaimale meeldima. 5) kes võidab, on alati hea 6) ohvrioreool kaunistab ka (see viimane siis seepärast, et alumine pöörati ülemiseks) Need oskused on hästi välja arendatud ja paiknevad internaliseeritud kihtides, nii et neid on raske märgata, või kahtluse alla seada. Kui vaadata, kuipalju ja millistes eluvaldkondades see toimib, siis – seda on palju ja muud on vähe, muudmoodi justkui paljudes kohtades ei saakski.

Siia kõrvale – merjaliku lahkumismaatriksiga võiks elada nii 1) olen ma ise, elan oma elu, keskendun sellele 2) ma ei pea ennast kellegagi võrdlema 3) teine mu kõrval võib elada oma elu 4) ma ei pea teist paremaks ega endataoliseks muutma 5) ma ei pea teist alistama, aga saame teha koostööd 6) kui miski läheb untsu, saab asjast välja kõndida 7) nii on igaüks austatud tema enesena, 8) vaba (aga kandku ka oma tegude tagajärjed ära) 9) iseseisev 10)võrdne (ja see paistab olevat rohkem läbi vastutuse toimiv võrdsus

Raamat innustas ka vaatama – no milline on siis praegu näiteks Suzdal, kunagine üldmerja linn?:) Gmap näitab, et seal on leida suuri lõõgastunud aedu ja üsnagi nikerdatud puitmaju.

Hea ülevaade on siin   https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soome-ugri-merjastamine/

2017. aasta lugemiselamused

Selle aasta suurimate lugemiselamuste nimistu on lühike, lugesin üksjagu pigem sellised asju, mida „pidi“ lugema, kust elamust eriti ei oost. Aga nimetaks neid, ja rõõmuga:

Kalevi Kulli „Aru saamise vägi“ – seda raamatut on ta helguse tõttu meeldiv lugeda, lisaks kannab tema mõtteviis lootust igasuguste mõttetuste asemele lõpuks ometi arukamat eluviisi kujundama hakata, kasvõi ühe- ja vähekaupa.

Ernst Jüngeri Marmorkaljudel – kirjeldab tasakaalus maailma, selle untsuminekut ja viisi, kuidas keerulises maailmas natuke ikkagi saab olla. Vähemalt paistab see üks tõlgendusviisidest.

Ja veel nimetaks …. Aristotelese Luulekunsti – selle teadmine ja tasakaalu, mõtestatust andev jõud kannab ikka veel. Kas võib aasta lemmikute hulka arvata midagi nii kaugest ajast? Aga raamat ei ole ajakiri ja võime tarkust kiht kihi peale koguda on inimkonna imeline võime:)

Kalevi Kull “Aru saamise vägi” – leebuse lootus

Tee elusamuse, mõistmise ja tõeluse poole, tajudes viimast sügavalt kõigi meeltega mida teame nimetada ja ehk ka nendega, millele me nime ei anna – inimesena on meil võimalus proovida ja Kalevi Kulli raamatus on sellisest teest palju.

Hulgast lõikudest õhkub üks praeguse maailma keerdküsimustest – tasane, leebe, mõistapüüdev, vastutustundlik, elusam, kas sellel on võimalik ellu jääda?

Kokkupuutes on neid või seda, kellel on kalduvus olla häälekas, teisimuutev, parajalt pealiskaudne ja sellisena paratamatult rohkearvulisem, ning seda või neid, kes on pigem leebed. Teise kalduvustepaarina võiks näha – austust, armastust terviklikkuse vastu ja mõistmispüüet ning viha, hirmu ja ahnust (mis vahel esinevad muude nimede ja teooriate all. Asja keerustab, et  paraku paistab ahnuse vaatevinklist kellegi teise abivalmis tegevus või hirmu tasemelt vaatajale usalus lausrumalus. Kui neil on võimalus olla mõnda aega keskkonnas, kus abivalmidus ja usaldus toimivad, on lootust, et nad võtavad need väärtused ka ise omaks

Siin pole koht arutada, kas neil kahel paaril võiks olla nii- või naapidist vastastikku seost, ja muidugi pole miski täielik, vaid hetkiti siia või sinnapoole kalduv. Kuidas saab selliste pooluste seas suhelda nii, et leebe ja väike alles jääks? Kuidas suurem saab jõuda järeldusele, et leebem mitte ainult ei tuleks alles jätta, vaid teda tuleks ka austada ja kuulata, et kõigil on parem elada nii, sest igaühel on koht ja osa.

Kalevi Kulli kirjutatust näeb leebe kultuuri võimalust, teeks on tasakesi tasakaalule kutsuda (lk 100) ja avatud meelte õpetada (lk 53), haritud ergas meel paneb tähele ja nende kandja väärtustab ka seda, mis ei kisenda, olemegi tõeluse juures tagasi

Kooselu e. sümbioos ja kooskõla, mil olemine on kontsert (lk 51), on kaks köitvat märksõna paljude hulgast. Praegu on nad eri kohtades, aga on aimata seost. Millisel hetkel, mille tõukel saab kooselu kasvada kooskõlaks, eriti inimeste maailmas? Mõlemad on igatahes see, mis ei ole võitlus, konkurents ja siin on inimesel looduselt õppida.

Kuidas olla nii, et märgi kõikelubav sidumise suva meil üle jõi ei käi, teaduse seotusest maaga, endast ajalukku jälje jätmisest, teaduse ja religiooni koosolemisest, võrgust ja puust, väljavalitusest; kuidas näha nii, et see, mis pole progress, ei peaks tõlgenduma tagurlikuks; mida teevad spetsialiseerumine ja ühekorraga istutatud mets ökosüsteemi rikkusega, parimast teest … Katse natukegi loetleda ei jõua kaugele. Välja tuua tahaks veel paljut, aga ehk vaid kaks tsitaati:

Meie aed ja linn, mets ja maa on me tarkuse nägu” (lk 26)

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras” (lk 74)

Leebuse ja mõistmisega koos käib tihti tunne, et pole mõtetki seletada, kes teab, see teab, teised ei mõista niikuinii. Kiitus koostajaile, kes võtsid ette pingutuse ja aitasid mõistmisel kasvada. Raamatus on õnnestunud esitada terviklik käsitlus sellest, mis on maailm, mis on mõte ja kuidas inimene võiks toimida.

Loodan, et see imeline ja leebelt tark raamat jõuab paljudeni, toetab mõistmist ja elusamust, raamatust saavad rõõmu tunda ka teised kui bioloogid ja semiootikud, asjatu oli mu kartus, et see on liiga keeruline.

Eestis on meil võimet leebeid asju näha ehk rohkem kui mõnes muus paigas ja on hea, kui me räägime, see on hea kogu maailmale ja pole kindlasti paikkondlik enesekesksus.

Sellal kui paljud katsuvad nügeleda üleilmsel ’ideedeturul” – oleks just sellise kogumiku tõlkest suurkeelde ka teistele vast midagi head.

Kirjastus Varrak 2017

Ernst Cassireri “Uurimus inimesest. Sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse” ja Aare Keele “Kuidas saada inimeseks”

Lugemislaual sattusid nad kõrvuti ja mingi tähendus ses juhtumuses vast on.:-)

Peale esmapilgu sõnamängu, küsimuse, kas enne on vaja inimeseks saada et siis inimest inimesena uurida, või enne on vaja uurida ja siis saada – tasakaal on oluline ja ehk sügavam kui paistab.

Küsimus on paljude kultuuriinimeste, loovinimeste aja ja energia mõttekast kasutamisest – (kui paljud nende hulgast tahaksid, et maailm oleks mingil viisil elusam ja ilusam, kui palju neid, kelle jaoks küsimus on muus – omada diskursuses võimu, selles kombekalt toimida ja kui valitsev diskursus ütleb, et tuleb toimida vihas ja lõhkumises, siis nad seda truualamlikult ka teevad? )

Aare Keele raamatu lk 63 – neutraalne suhtumine võib vahepeal olla parim.

Inimeste hulka loeme nii need, kes kõigest hingest püüavad olla arukamad, teistega arvestavamad ja nii edasi, kui ka need, kellel on kõik ükskõik. Järeldused nende kohta ja reeglid on justkui samad. Bioloogiliselt inimesena sündinul on võimalus inimeseks kasvada, see võimalus on alati olemas, aga nõuab teatud pingutust. Ühte teed selleks seletab Aare Keel.

Kas kultuuriteadustel oleks võimalik suunata rohkem oma mõistmispüüdest hingestatud inimesele, kelle eesmärk elus on areneda ja mõista, mitte teenida majandusnäitajaid, vast olla õnnelik ja teadlik?

Kas Aare Keelel võiks olla tahtmist kirjutada selle, mis ta raamatus kirjutas, ka kultuuriteadlasele loetavas keeles? Nii et need oleksid rohkem “lubatava” diskursuse raames, vast võiks sest mõndagi head tulla.

Pildid saavad teha mitut asja – äratada ostutähelepanu, ehmatada ja hirmutada arenema, näidates, et muidu läheb pahasti, aga ka toita hinge kooskõlalisega. Viimast on ka, kahele esimesele on aga rohkem rõhku pandud.

Kas raamat on suunatud – arengutee alustajale, kellelegi, kes on juba edenenud või mõlemale? Piltide järgi paistab, et raamat on suunatud alustajaile. Teel olijad vajavad pigem hingetoitu kui hirmutamist.

Millised näited on juba kellelegi tuttavad ja millised mitte, pole kunagi lihtne lahendada.

Kuivõrd kavas on ka teised raamatud, ja kui juba kirjutamine ette võetakse, – kuna arengul ja elamiseks abiks olevaid raamatud pole tegelikult lihtne zanr kirjutada ja et ette võetud teema oleks tervikuna ja korrastatult kaetud – võiks olla abiks võimalikult palju kõrvalpilke – tähelepanelikke käsikirja lugejaid, ehk hea sisutoimetajagi?

Cassireri teksti arutelu siinses nupukeses parem vast ei arendada.:-)

Ernst Jünger i Marmorkaljudel …ja šokolaadipoe keel

Marmorkaljude kõrge puhas lumm pakub tuge rasketest aegadest läbitulemiseks vapral ja targal viisil. Tõlgendada, poolsusi ja mittepoolsusi saab igat pidi seada. Esimesi peatükke kui hea maailma kirjeldust võib lugeda pikkamisi, teine pool ei saa sellise loo puhul tulemata jääda. Selle teose puhul viisid koledused katarsiseni, puhastuseni – haruldased on raamatud, kus seda suudetakse.

Lk 13 “Tajusin, kuidas uurimistöö käigus kasvas meie jõud seista silmitsi elu tulise väega ja ohjata seda, nagu hoitakse ohjes ratsut.”

Lk 26 “Esimesi märke ei tuntet ära.”

Lk 30 “Aga me teame, et meetrum on äraostmatu. Tema nähtamatute sammaste ja väravateni tule hävitav jõud ei küüni.”

Kas rasked ajad on tulemas? Käesolev aeg paistab tihtipeale raske, ju pole seegi varasematest hullem. See mis võiks olla mitme tuhande aasta järel suurem muutus Euroopas (sõdu on olnud, need on koledad, aga saavad mööda, nälg ja katk on koledad, aga lähevad mööda, kunagi oli mitusada aastat kestnud rahvasterändamine, kaos ja kultuuritus, aga tõusti jälle), möödub vast ikkagi kui tuulehoog, võimalus on alati.

Muidugi ei ole sellega, armastusega hoitud Marina maa saatusega seostatav väike stseen Tallinna vanalinnast, see on niisama jutujätkuks – lähen karu talu šokolaadipoodi (Keilas šokolaadi tegemine on väga hea mõte, loodan et sellega läheb kõik edukalt.) Mu eestikeelsele jutule vastatakse inglise keeles ja häiritult. Sääl, kus piisanuks ka kahest sõnast – “tere” ja “aitäh”, mis on ära õpitavad 10 minutiga ja naeratusest. Väikses koguses on selline asi ju lõbuski vaadata, see nagu kunagine sovetiaja tollases maailmakeeles kõnelejate üleolek – mida, tulevad siin mingi mõttetu maakeelega, kas inimese moodi ei mõista kõneleda?

Muidugi oli see hetkejuhus, kindlasti on põhiline suhtumine ka seal poes lahke ja kohalikku kultuuri austav, ju oli müüja esimest päeva tööl. Vast siis pean ses kontekstis ka nimetama, et kõigis riikides, kus olen olnud üle kolme nädala, olen kohalikku õppida püüdnud ja räägin sujuvalt, kuigi aktsendiga kolme võõrkeelt ja pisukese pingutuse-meeldetuletamisega kuigivõrd veel kolme.

Mart Laari „Eesti suured armastuslood“

Eesti kultuurile väga vajalik raamat on Mart Laari „Eesti suured armastuslood“.

Ladus loetavus ja hulk lustakaid seiku (ja neid on nii palju, et kedagi või midagi välja tooma hakata ei annakski vist midagi) on hästi kokku kootud teadmistega.

Kaetud on lai isikute ring, on palju suurkujusid, kelle peale ehk paljud ei mõtle, osadest ju ei teagi, see avardab silmapiiri ja vahest ärgitab nii „lihtsalt lugejaid“ kui ka „tõsiseid uurijaid“ edasi otsima, näidates, et selle või tolle kujutatud inimese elukäigus on midagi, millest tahaks rohkem teada, mida tahaks paremini mõista.

Lühikesest mahust ja tihti ilmselt ka allikmaterjalide nappusest hoolimata joonistuvad inimesed läbi nende soovi panustada maailma.

Kas kõik on armastus ‘romantilises’ mõttes? – Kindlasti ei peagi olema, armastus on palju avaram mõiste, aga ka tulisust ja romantikat on küllaga.

Selles, mis kunagi paistis olevat teatud poliitika tulemus – inimelude ja nende mõtestatuse heitmine majandusnäitajate hekseldusmasinasse – on keeruline teada, mis oli täpselt mille tagajärg, tagajärg, millega ma hästi nõus ei taha olla. Aga siis see raamat sisaldab pigam ainet, mis aitab inimesel tõusta.

Raamat toob välja, olemisse ainese, mida mu arust me kultuuris väga palju ei ole sõnastatud, aga võiks – kuidas elukaaslus inimese loodavat mõjutab. Ehk muudab see rohkemate inimeste jaoks olulisemaks küsimuse – kuidas mu suhted on kooskõlas sellega, mida elus teha tahan, kuidas saame oma elukaaslasega teineteise pürgimustele ja isiksuse kujunemisele paremini toeks olla?

Kirjastus Varrak 2017

Mõtestatud tee – mis see võiks olla?:-)

Kas inimese elu on tähendusrikkamalt elatud, kui ta aeg-ajalt puutub kokku küsimusega – Kes ma inimesena olen? Mida ma tegelikult elus teha tahan? Kes ma võiksin olla? Mida ma suudaksin? Mis mõte kõigel on?

Sarnaste küsimustega kokkupuutumine ei pea tingimata tähendama, et on kohustus nendega tegeleda. Elame maailmas, kus selline kohustus oleks vastuolus sellega, mida peame vabaduseks.

Vastus võib väga hästi olla – ma ei taha säherduse asjaga pead vaevata, parem lähen kapsamaad kaevama, parem kirjutan valmis järgmise aasta müügistrateegia, parem istun teleri ette ja libistan mõnusalt õlut, parem klikin sotsiaalmeedias ja vaatan, mis juhtus. Need ei pruugi olla kuidagimoodi halvad valikud – eeldusel, et on kübegi teadvustatud, et see on valik, et valida saab ka muud.

Aga ühiskond võiks luua tausta, milles inimesel on võimalus nende küsimustega aeg-ajalt teadvustatult kokku puutuda. Ühiskond, milles inimene sünnib, töötab, sööb ja sureb, erilise tõenäosuseta nende küsimustega mõtestatud viisil kokku puutumata, või milles vastused on ette teada, on vähem elamisväärne kui see, milles selline kokkupuude on tõenäolisem.

Kuskilt võiks aeg-ajalt kohale jõua miski, mis aitab meeles pidada: „Sa oled inimene, Sul on võimalus valida.“

Või paistaks selline asi teokraatliku diktatuurina?

Inimene ei ole vahend, ei ideoloogia, ei majanduse, ei masinate teenistuses. Tal peab olema võimalus end millekski muuks üles mõelda, välja mõelda, tõusta.

Kas sellel, mida ja kuidas inimene loeb, on asjaga mingi seos?

Jari Ehrnrooth, Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu.

Selgepilguliselt näeb ja arukalt väljendab Jari Ehrnrooth seda, mis ühiskonnas toimub, ülesehituslikult joonistab punktid, mida võiks teha, et maailm palju elatavam oleks. Ma pole päris kõigega nõus, ja mõni asi võiks ehk minna kaugemale ja programmis võiks rohkem olla … aga väga hea on ikka. Sest neil teemadel pole kerge midagi ehitada. Ka on meeldiv soomlase asjalikkus:-) – võib kujutleda küll ja küll „suuri“ kultuure, millest pärit inimestel asjad kipuvad liig suurejooneliseks ja seega kasutuks, messianistlikuks või ülbeks minema. Aga see tekst on meeldiv ja asjalik.

Inimese mõistlik vastutus nii, et kõigi elu saab paremaks. Kuidas erinevat tüüpi vabaduste omavaheline ärasegamine ajas asjad untsu. Kuidas inimese inimlik pool võiks uuesti tõusta. Midagi neile, kellele „teadlikkus“ on hingelähedane märgusõna. Et inimene pole ainult kõht ja teatud elundid, kuigi ka nendel on koht. Tänapäevane (ja seega arukana mõjuv) katse suunduda sinna, kuhu tahtsid inimestel aidata minna mitmed antiktargad, noored vennad Schlegelid ja nende sõpruskond ja mõned teised, kui romantismiajastu alguses olid mõned uksed lahti.  Sammuke inimkonna täiskasvanuks saamise suunas, nagu lootis Uku Masing. Ja kümned teised.

Konkreetselt, läbi iga inimese. Igaühel on valik, igas hetkes. Kas või natukehaaval.

Loodan et loetakse ja mõeldakse.

Sadu aastaid on osad lootnud, et põhi on lõpuks ometi käes, ja edasi läheb paremaks. Vahepeal läheb ka. Ehk nüüdki. 🙂

Ehk läheb samasse suunda – viimane „Värske Rõhu“ number sisaldas mitut kena, ülesehitavat ja mõtestavat asja – seal, kus kõikelõhestavad ziletiterad paistsid olevat ainus,  mille keskel soovitakse elada – kas võib julgeda näha selleski head märki?:-)

2016 loetud raamatuid

2016 aasta meeldejäävamad lugemised (ja ei taha loetelus piirduda vaid viimasel aastal ilmunuga:-)

Masingu ja Toomas Pauli “Usalda ennast” (kange ja helge, vähehaaval loetuna päeva lõpetuseks – kui tolles raskes ajas sai rahulikult ja armastusega paremat maailma ehitada, siis miks ei peaks saama praegu), Kivisilla Cantus firmus, Undusk Teekond Hispaania, Mats Traat Kohvioad (too maailm paistab nüüd erilisem kui mistahes vihmamets või muu kauge koht, milline kujutise, elu, ehtsuse jõud ja – korralik rahulik läbikirjutatus) Krull meeter ja demeeter, Burckhardt Itaalia renessansikultuur, Umberto Eco Roosi nimi

Previous Older Entries

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.