Aja koolutav tants hingede pääl – Haavaoks, Haava, Kaal, Baturin

Luuleriiuli korrastamine peatatud ajas – sellesse oli aastate kaupa kuhjunud – ostetut, pere antut, kingitut, leitut, taevast ja maa alt sadanut …. ei jõua ära imestada, paljust polnud aimugi.

Leidsin imelist – Nikolai Baturini “Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” ning

Anna Haava 1963 “Nõmmelill” Vive Tolli kaunite hingestatud piltidega … kui värske.

Paul Haavaoks “Metsad kohisevad” 1962 – oligi häid luuletusi, ja igal juhul lunastatud, vägagi võimalikku luulejõe voolu pööratud väikese luuleraamatuga 1988 aastal.

Aira Kaal Valitud luuletused 1961 – lk 119 “Baltimaade küsimus” “…kõlaksid siis kõigil kolmel meie kaunil maal /nende õõnsad mõistuseta fraasid: “vaba maailm” ja “punane oht”; lk 71 “oo veljed punaväes, kuis tänada küll teid” .

Meie kodu, see on kõikjal” (lk 18) – on tänapäeval ka üleskotsena ühel ja teisel suus, osad neistki vihased ja võitlevad. Aga aeg oli aeg. Ja nii oli võimalik külastada aastal 1958 Varanasi.

Innukas lugeja oli andnud oma panuse, etlemiskava jaoks pliiatsimärkmeid – sõna “Lenin” tuleb lugeda forte, “juht pimedas öös” uhkelt…

Kas tuleks küsida lunastuse kohta ka siin? Kas hoida raamat alles, õpetusena aja kulust? Viha sisaldava kodus hoidmine üldiselt ju midagi paremaks ei tee.

Vladimír Macura “Bonne” – ka killuke “korrastatud” maailmast

Macura kirjutusviis on ilus ja sügav. Sellele lisaks jagaksin heameelt , kuivõrd olen “korrastatud” maailma kajastava otsingul – Macura suudab kujutada “korrastatud” maailma kuuluva inimese, Preisimaa Wroclawis elava professori siseilma, küll nähtuna pedantliku inimese pilgu läbi ja muigega – aga usutavalt. Hiljem arenes tema “korra” sisu küll selliseks, et see praegusaja inimese jaoks sümpaatne ei saa tunduda, ja veel raskem on nõus olla selle kaitsmise viisiga. Aga kui mingi konkreetse korra sisu on ahistav, sellest ei peaks ikkagi järeldama, et igasugune korrastatus väärib hukkamõistu, kuigi meie mõistes “head” korrastatust on ilmselt palju keerulisem esitada, selle allikatega paistab olevat õige raske kokku puutuda. Kas inimene vajab jumalat või jumal inimest, kas seetõttu on vaja uskuda, vastutus, valik … Teema vilksas korra kuskil keskel, ja tuli tagasi raamatu lõpus, oleks pikemagi arenduse üle hea meel olnud .

Urmas Vadi Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Alustaks tsitaadiga ““…Ja siis meile peegeldatakse seda frustratsiooni, nälga, vaesust, pimedust, rahuldamatust. Me näeme kannatavat inimest ja sellega tahetakse meile öelda, mis maailmas me elame. Aga mis sellest, mis see mulle ütleb?! … – elu tahan näha! Sellist elu, kus inimene, olgu ta nii sitas seisus kui tahes, proovib kasvõi meeleheitlikult midagi saavutada, astuda vastu maailmale, oma saatusele. Isegi kui oleks tuhat korda kergem lasta kõigel minna …”” [lk 211, teatrist] ja “ hakkame tegelema heategevusega – kirjutame uued ja paremad lood” [lk 215]

Joov loomeinimene ja surm sajast vaatavinklist – loovjoomar on ammendamatu ja tänuväärne teema:-), nii nagu oli ammendamatu teema õilis rüütel, seda kuni Cervantese ajani.:-) Aga tegelikult ei taha norida, parem vaatan asja läbi alguses esitatud tsitaadi.

Ehk saab selle tsitaadi ja raamatu ülesehituse kaudu näha lootust pöördeks millegi suurema poole, sest tõesti, ju saabki sellisest pisiasjadega tegelevast olekust pöörduda, välja kasvada läbi eneseiroonia, naljade ja nii edasi, muidu oleks vahest liiga hirmuäratav või liiga igavaks kardetav. (sest kas saab olla midagi hirmuäravamat kui olla “tõsine” või “igav”?:-)) Selles kontekstis on ehk ka kogu surmade ja muu sarnase järjekindel kordamine vajalik, ju pole veel küll saanud, ju on enne uuele tasemele tõusu vaja hoolikalt ja põhjalikult “surra”.

Esimene ja teine jutt on sisu väljendamiseks ka meeldivalt paraja pikkusega, B-kirjaniku idees on sümpaatselt sügavat.

Tuum 2014

Stefan Klein Da Vinci pärand

Mu eelhäälestus raamatu suhtes oli kahtlev, sest suurte inimeste kohta kirjutatakse suurel hulgal väheütlevaid asju. See tekst üllatas meeldivalt. Tegemist on ausalt kirjutatud raamatuga, mitte pabertootega, mis püüab jätta raamatu muljet.:-) Klein töötab põhjalikult, otsib arhiividest laiali paisatud käsikirju, otsib Milanos üles lüüsi, mille arvatavasti on teinud Leonardo, (sel juhul on see ehk ainus Lepnardo meie ajani säilinud leiutis lk 48), käib ta jälgedes villa Melzis ja mujal, räägib inimestega, kes teevad Leonardo jooniste järgi tiibu ja roboteid. Tekst on sujuv, mõtestatud ja teaberikas, hea ülesehitusega, eluloolised andmed lisana ja muu jutt põhitekstina, indeks ka olemas. Kas kirjutusviis jättis midagi soovida? Mõnes kohas, näiteks “elu Leonardole” on tajuda ehk seda, et autor liikus edasi liiga kiiresti, et lasta sügavatel kujunditel kasvada, aga see on inimlik, ka tajub seda õige vähe.

Teemad vesi, sõda, lendamine, robotid, inimese sisemus, maakera, samuti Melzi raskused Leonardo käsikirjakogu kaitsmisel, on esitatud kujundlikult ja seotuna tänapäevaga.

Kas Leonardo lendaski? Kuidas sai Leonardo rääkida hoolivusest, oma maalidel sõjakoledusi hukka mõista ja samas kujundada sõjamasinaid? Kas need olid üldse mõeldud ehitamiseks? Elu väntsutas Leonardo laugekünkalisest poeetilisest Toskaanast tasapinnalisse, juba toona ‘tehnokraatlikumasse’ Milanosse, leiba ja kannuseid teenima (lk 61). Pole mõtet oletada, mis suunas võinuks ta muidu areneda.

Klein näeb Leonardot üsna tänapäevase inimesena. Kas ta otsib Leonardo inspiratsiooni, teadmiste ja mõtete allikaid, tema hinge niipalju kui võiks, sest Leonardo mõtteteest on säilinud rohkem kui peaaegu kellegi teise mõtteteest, kuigi väga segipaisatuna? Klein on teadlasena võlutud sellest, mida mõistus otsida ja leida saab, imetleb seda, kes suudab asju tükkideks lammutada rohkem kui seda, kes asja tervikuna suudab näha. “Kõige üllamad on sellised küsimused, millele saab anda selge vastuse.” (lk 189)

Kas oleks saanud arendada välja teema vastasseisust Leonardo da Vinci ning tema rivaaliks peetud Michelangelo vahel? Ju vist mitte selle raamatu orientatsiooni puhul. Üks, kes otsis maailmast hingetut ja kindlalt teatavat, teine, kes püüdis hinge inimeste sekka inimeste maailma tuua? Ei, tõesti mitte, see arendus läheb nüüd liiga kaugele:-) Varrak 2015

Arne Tsirna Suhtekorraldaja – võiks kirjutada kauni raamatu

On ilus mõte kirjutada jutt inimesest, kes teisi aitab, areneva inimese teest, tarkade inimeste aruteludest.

Selline raamat võiks rääkida headusest, headuse teel ette tulevatest juhtumustest, võiks tegelaste hingeellu ja hetkedesse sügavale sisse minna, võiks kujutada seda, kuidas samaaegselt tajude avanemisega areneb eetiline maailmakäsitlus, võiks luua hurmava õhustiku, võiks lugeja jaoks luua naeratuse ka väga halli päeva… Selline raamat võiks teha imesid.

Paraku … nii hästi ei läinud.

Ma ei tea kui kaua seda raamatut kirjutati või kui palju kordi üle loeti ja parandati. Toimetaja või ükskõik millise kaasinimese pilgust oleks palju abi olnud. Laused korda (ei usu, et töö eesmärk oli esitada mingit sorti dekonstruktsioon), ebaolulised detailid välja, mahendada ära kohad, kus autori hääl ja isiksus sisuga märgatavasse vastuollu lähevad. Kirjutajal endal on tihti selliseid asju raske näha. Arusaadav, et tahaks tõesti palju abistavaid mõtteid edasi anda, ja siis on raske piiri pidada (Natuke sarnane probleem on Elio Stefano d Anna ‘l, itaallasel, kes kirjutab arengust kõrgele jõudnud ettevõtte juhi pilgu läbi, ja ka ei saa pidama, ikka tahaks kõik targad mõtted kirja panna, aga loetavus sellest alati ei parane) aga ehk võiks kirjutada vähem raamatuid, aga paremini, aeglasemalt, isegi kui tundub, et öelda on tähtsaid asju ja sellega on kiire.

Loomulikult on selleteemalist raamatut kahekordselt raske kirjutada, sest kui sellisest teest kasvõi pisut aimu on, on keeruline tajutut väljendada ja kui sellise tee kogemust ei ole, on selles valdkonnas raskem kui mõnes muus lihtsalt, fantaasia ja teiste kirjutatatu pinnal luua. Kas see oli katse kirjeldada kellegi kaugemale arenenu sisemaailma? See on riski väärt ettevõtmine, isegi kui kunagi ei saa tulemuses ette kindel olla. Kindlasti tuleks selliseid kogemusi kirjanduse vormis edastada proovida. Proovida seda teha hästi. Loodan et autor proovib uuesti, loodan, et teisedki sarnast teemat rohkem ette võtavad.

Veelkord – Julius Evola, varemed, inimkeskne maailm

Reaktsioonide vastuseks, kuna teema paistis huvitavat:) – kindlasti ei jaga ma kõiges Julius Evola arvamusi, näiteks „Varemete“ 9 peatüki mõtted sõjalisest jõust, võitlusest kõrgema ja madalama vahel nii looduses kui ka inimeses sees, – mu arvates ei ole see element vältimatu süsteemi koospüsimise tingimus, tubli soomeugilasena:) näeksin hea meelega käsitlust, mis jätaks alles kartmatu intellektuaalse selguse, kõrgetele väärtustele (ehk siis mitte kõhu-ja edevusorjusele:) suunatud orgaanilise süsteemi, aga ei peaks vajalikuks sellist vastandumist ja lubaks pigem koha harmooniale ja üleüldisele armastusele.

Veel – ehk võiks naljatamisi öelda, et Evola on hea sissejuhatus Cicero „kohustuste“ tekstile, et tegelikult on enamus öeldud juba Cicero poolt, aga Evola aitab Cicero tekstis tähele panna mõningaid detaile, mida muidu ehk ei märkaks.

Arenevale inimesele keskendunud ehk inimliku maailma ehitamispüüdel on Evola kirjutatust kindlasti abi.

Lingi võtsin eelmise postituse juurest ära. Kuigi Udam andis Evolast teatava ülevaate, siis lõpuarenduse KGB jm temaatikat ei pea ma eriti oluliseks.

Julius Evola “Inimene kesk varemeid”

Julius Evola „Inimene varemete keskel“ (Gli uomini e le rovine) põhjal on üks ta olulisi teese, et inimeste tegemistes ja ühiskondlikus sfääris on majandusega seotu liiga domineerivaks muutunud ja polegi olemas poliitilist jõudu, kes esindaks majandusest vabamat seisukohta. Ma ei tea, kas see arvamus on nii taunimist väärt, et sellest lugeda ega rääkida ei tohi. Teine Evola põhitees on millegi endast suurema isetu teenimine. Ka selles mõttes ei näe midagi valesti olevat. Majandus ja majandusnäitajad, raha tekitamine ja selle ümberjagamine või mittejagamine on nii kommunistide kui ka konservatiivide, nii sotsialistide kui ka liberaalide jaoks keskne, muu jaoks jääb kõigil neil aega vähe. Selle mõtte peale tuleb tihti ehmunult või vihaselt reaktsioon – aga kuidas me ilma raha ja majandusnäitajateta ikka saame, neid on ju vaja. Reaktsioon tuleb kiirelt, mõttepausita, valulikult. Enamusse meist on sügavale programmeeritud, et nii peab olema, muidu juhtuks midagi kohutavat. On olnud ühiskondi, mil majandus ei olnud primaarne, vaid millegi suurema teenistuses. Ma ei ole kindel, kas need ühiskonnad kõik olid meie praegusest viletsamad, või kui, siis kas nad oli viletsamad põhjusel, et keskenduti muule kui raha. Tegelikult loodan väga, et Eesti intellektuaalkonnas on piisavalt neid, kes tegelevad küsimusega, kuidas ühiskond võiks olla mitte rahakeskne, vaid inimkeskne, areneva, paremaks muutuda sooviva inimese keskne.

Kasemaa Minu viimane raamat

Alguses oli ka poeetilisust,  peategelasest õhkus raskete oludega hakkamasaamise reipust, peaaegu et uomo solare ‘le omast ellusuhtumist. Siis käis klõps, mille kohta öeldakse, et klõpsule järgnes “tegelik tõde”. Esimese poole tõde oli ju sama tegelik kui teise poole tõde, ehk see pööre ei paistnud toimuvat väga loogiliselt, või – see oli nagu peategelase hea tuju asendumine halva tujuga, noh, nii nagu inimestel ikka ette tuleb. Mõned asjaolud on raskemad, eriti noore ja toetuseta inimese jaoks, aga kui korra päikeseteele on asutud, siis on olud ja oma suhtumine hallatavad. Idaeuroopa päritolu üle kurtmine – kas sellest teemast juba tüdinetud ei olda? On ju juba neid asju hulk aastaid kirjutatud. Statistiliselt – enamus teistel mandritel elavatest inimestest oleksid ju justkui veel “viletsamast kohast”, ja lääne-eurooplasest on ka veel teatud osa inimesi ikkagi mitte kõige paremas olukorras, nii et see võrdub kurtmisega, miks inimene ei ole sündinud maailma 7 miljardist inimesest ehk nii 200 miljoni, ca 3% soodustatuima hulka. Aga on loominguline vabadus panna oma tegelased kurtma ükskõik mile üle:-)

Max Harnoon, Mustvalge, Hasso Krull, eskapism

Jätkatangi Hasso Krulliga, eessõna Max Harnooni Mustvalge väljaandele – lk 13 põgenemine estetismi : „Tänapäeval on turumajandus suutnud estetismi neutraliseerida, tema tähenduse tühistada; neoliberalism on palju külmem ja inimvaenulikum , kui stalinism iial oligi.“

Nüüd võtaksin sõna teemal, millest Hasso teab äärmiselt palju ja mina äärmiselt vähe, ja söandaksin esitada küsimuse: aga ehk oleneb estetismi jõud ja temasse põgenemise võimalikkus estetismi liigist? Kui on piisavalt kõrge eetilise energiatasega estetism, siis see peaks aitama, (Kasutan väljendit „Eetilise energia tase“, sama asja kohta on ka muid sõnu, loodan sellest varsti kirjutada – kui küsimus on põletav, siis küsitagu, ja katsun selle teemani kiiremini jõuda:-) aitama põgenemist ja põgenejat, andma talle jõudu teha häid ja õigeid asju ning ehk ka imetibake inimvaenulikku konstruktsiooni nõrgendada. Uus inimvaenulik konstruktsioon paistab ülitugev, aga eks paistsid ülitugev Nõukogude Liit või Indias Gandhi -aegne koloniaalsüsteem. Kes teab, mida kaunist me silmad veel näha saavad.

Parem on kirjutada kõrge eetilise energiatasemega asju, ja tihti, kuigi mitte alati, kannavad eskapistlikud loomeretked suhteliselt kõrget eetilise energia taset. Seevastu – ikka on juhtunud, et valitsevast ebainimlikust (või ka lihtsalt ebatäiuslikust ) korrast ärritatud looja otsustab luua teose, mis hävitava jõuga näitaks süsteemi halbust ja selle purustaks. Need teosed on pahatihti kirjutatud vihas, mille eetiline energia on üsna madal, alla 200, ja selle hävituslik tera võib pöörduda mitte nii väga süsteemi ja ebainimlikkuse vastu, vaid lugeja, kirjaniku, looja vastu.

Hasso Krull Kui kivid olid veel pehmed

 Kui sellised read on kirja pandud, lõpuks ometi – siis nüüd võivad kõik kogu muu kirjutamise ära lõpetada, sest oluline on imeliselt öeldud – niisugune oli esmamulje. Imetlus jätkus, iga rida kajastab eksimatult sügavat tõde, lehekülg lehekülje järel. Kas meiega kõnelebki kõrgem olend? Lõpuks, kui juba päris palju lehekülgi on möödas, märkab siin ja seal paari sõna, mis ehk on sügava absoluutse tõelisusega pisut vähem absoluutselt seotud – aga see pole etteheide. Oleme ju maailmas, kus avaldatakse üksjagu luuleraamatuid, milles ei leia ühtegi tõelisusega seotud rida. Mu imetlus Hasso Krullile, kes on paljudest nii paljuvõrra üle, nagu ikka. Loodan et ka ees – nõnda et ehk pöördub ta jälgedes teisigi absoluutse kõrge tõeluse suunda.

See käis esimese osa kohta. 2 osa – kuivõrd tulime pigem looja maailmast rohkem inimeste maailma, siis sellesse kategooria ‘eksimatult väga sügavale tõele vastavus’ ehk nii palju ei puutu, kuigi sügav ja midagi olemuslikku kajastab ikka. Esimeses osas oli tegu absoluudiga, tahaks kirjutada. Siis aga mõtlen – absoluut seostub kirglikuma suhtumisega millessegi kõrgemasse, ja on ehk sellisena pigem indo-euroopa (või romaani-germaani ) ellusuhtumise osa? Kuidas sai siis juhtuda, et nii sügavalt soomeugrilikuna paistva teksti iseloomustamaks tuli pähe selline sõna? Eks pea edasi mõtlema.:-)

Eesti Keele Sihtasutus, 2014

Previous Older Entries

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.