Jari Ehrnrooth, Hästi toimiv ühiskond. Heaolu ja heaelu.

Selgepilguliselt näeb ja arukalt väljendab Jari Ehrnrooth seda, mis ühiskonnas toimub, ülesehituslikult joonistab punktid, mida võiks teha, et maailm palju elatavam oleks. Ma pole päris kõigega nõus, ja mõni asi võiks ehk minna kaugemale ja programmis võiks rohkem olla … aga väga hea on ikka. Sest neil teemadel pole kerge midagi ehitada. Ka on meeldiv soomlase asjalikkus:-) – võib kujutleda küll ja küll „suuri“ kultuure, millest pärit inimestel asjad kipuvad liig suurejooneliseks ja seega kasutuks, messianistlikuks või ülbeks minema. Aga see tekst on meeldiv ja asjalik.

Inimese mõistlik vastutus nii, et kõigi elu saab paremaks. Kuidas erinevat tüüpi vabaduste omavaheline ärasegamine ajas asjad untsu. Kuidas inimese inimlik pool võiks uuesti tõusta. Midagi neile, kellele „teadlikkus“ on hingelähedane märgusõna. Et inimene pole ainult kõht ja teatud elundid, kuigi ka nendel on koht. Tänapäevane (ja seega arukana mõjuv) katse suunduda sinna, kuhu tahtsid inimestel aidata minna mitmed antiktargad, noored vennad Schlegelid ja nende sõpruskond ja mõned teised, kui romantismiajastu alguses olid mõned uksed lahti.  Sammuke inimkonna täiskasvanuks saamise suunas, nagu lootis Uku Masing. Ja kümned teised.

Konkreetselt, läbi iga inimese. Igaühel on valik, igas hetkes. Kas või natukehaaval.

Loodan et loetakse ja mõeldakse.

Sadu aastaid on osad lootnud, et põhi on lõpuks ometi käes, ja edasi läheb paremaks. Vahepeal läheb ka. Ehk nüüdki. 🙂

Ehk läheb samasse suunda – viimane „Värske Rõhu“ number sisaldas mitut kena, ülesehitavat ja mõtestavat asja – seal, kus kõikelõhestavad ziletiterad paistsid olevat ainus,  mille keskel soovitakse elada – kas võib julgeda näha selleski head märki?:-)

2016 loetud raamatuid

2016 aasta meeldejäävamad lugemised (ja ei taha loetelus piirduda vaid viimasel aastal ilmunuga:-)

Masingu ja Toomas Pauli “Usalda ennast” (kange ja helge, vähehaaval loetuna päeva lõpetuseks – kui tolles raskes ajas sai rahulikult ja armastusega paremat maailma ehitada, siis miks ei peaks saama praegu), Kivisilla Cantus firmus, Undusk Teekond Hispaania, Mats Traat Kohvioad (too maailm paistab nüüd erilisem kui mistahes vihmamets või muu kauge koht, milline kujutise, elu, ehtsuse jõud ja – korralik rahulik läbikirjutatus) Krull meeter ja demeeter, Burckhardt Itaalia renessansikultuur, Umberto Eco Roosi nimi

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus”

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus” (Looming 9 2016) võiks ajendada sirutama käe Loomingu järele ka neid, kes seda ehk muidu ei tee.:-). Tõsisem külg on selgelt, usutavalt ja muigega välja kirjutatud. Saame sõbralik-naeratava taaskinnituse sellele, et setu või võru või viru veri ei värise. Kõige rohkem jäi aga kõlama inimestesse kasvanud hoolivus ja armastus – kui väljas on asjad kurjad, tulebki see sissepoole kergemini. Kas võiksime siis aga ka inimestena, kirjanikena, kellena iganes, elada, kirjutada, kasvatada, ükskõik mis viisil tuua, hoolivust ja armastust endasse ja teistesse juba nüüd, kui asjad maailmas nii untsus ei ole, kasvõi natuke, kui meelde tuleb. Kindlusi pole, aga ehk aitaks see suurendada tõenäosust, et hea maailm jääb kestma.

Natuke teisel teemal – Euroopa nagi külge riputame kõik, mis on halb, nii on halb kuskile “ära pandud” ja endal süda kergem – ainult et – kui Euroopa nagi selle raskuse all katkema peaks – kas me teame, mille küljes eestlaseks-olemine tegelikult üleval püsib?

Veronika Kivisilla Cantus firmus, aegluse poole suunduva aja arm ja hurm

“Aga ükskord algab aeglane aeg” , pühademunailmega kolmas vennake peab “kõikide pühade püha”, tipptunnid vabanevad tipptunneteks, “õhk laulab väljamõeldud keeles” “pikne kärgatab/kui nimetad/mind nimepidi” – need on vaid mõned neist hurmavaist ridadest, mis loovad elatavat, heledat, tugevat, tõelist maailma. Struktuur põhitekst-lisatekst annab palju nii lugejale kui ka kirjutajale. Ettevõtmine istuda laua taha kirjutamaks õnnelikust armastusest, kui see parasjagu on, on hinnatav.

Luuleõiguste deklaratsiooni kolmas punkt näeb ette, et luuletustel on õigus rääkida rõõmust, õnnelikust armastusest, see on kirjanduse õiguste hulgas võrdväärsena õigusega kujutada koledat, kunagi oli vaja viimase eest võidelda, nüüdseks on see ammu peavooluks muutunud.

Pigem on käest kadunud õigus rääkida õnnelikkusele suunduvast, helgest, sisemiselt kasvada soovivast inimesest, inimesest, kes püüab elada oma kõrgema mina kohaselt, kirjutatatuna heal tasemel – see ei ole ainult totalitaarsete reziimide propaganda, sisutühjade menukite ja arenguteemalise kirjanduse pärusmaa, teema tugevam kohalolek rikastaks nii inimeseks olemist kui ka kirjandust.

Ja lõpetuseks – jagan armastust viisiütleva vastu, instruktiivitsi saaks nii paljut väljendada, me võiksime seda rohkem kasutada.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” värskepilkselt

Tazaki Tsukuru visati ülikoolajal seletuseta lähedasest sõpruskonnast välja, ta kuhtus aastate kaupa tühja suurlinnakodu, kontori ja raudteejaamade vahel, lõpuks võttis end kokku ja asus asja uurima, siis juba põhjalikult, nii et ka reis maailma lõppu Soome polnud liiga kauge.

Alguses on maailm jahe, napp, värvitu, peaaegu mehhaaniline, kujutatud kui pindapidi libisedes, detaili korrates minnakse selles pisut sügavamale, siis tuleb sama asi kolmandat korda, ja veel neljandatki. Aga sisse ei minda mitte kõigesse, mitte liiga kiiresti, mõne peategelase hingest saab midagi teada alles üsna lõpus, mõni asi jääb lõpuni teadmata.

Värvita, omadusteta inimest sai alguses korraks näha kui inimest, kelles on siis kõik omadused, nõnda siis täiuslikku inimest, täiuslik inimene heideti paradiisist välja, ehk siis sellepärast, et oli liiga täiuslik, aga seepeale lagunes ka paradiis? Siis läks see vaateviis liiga vastuollu tema enda arvamusega, aga lõpuks tulid elemendid sellest jälle tagasi.

Murakami annab vabaduse mõelda asjad selliseks nagu keegi tahab – näiteks kuidas lugeda Haida isa juttu klaverimängijast muu jutu hulka. Miks just sedamoodi elukäik sattus valgele neiule, ja just todamoodi elukäik sattus mustale neiule? Või olid nad nonde sündmuste ajaks juba värvid kaotanud? Kas ülikooliaegses hallis sõbras oli midagi mõlemast, või mõlema range puudumine? Ehk oli temas hoopis midagi värvitust Tsukurust endast? Kui lugejale on nii palju niidiotsi antud, eriti tänuväärsed on siin muidugi värvid, siis on lugeja valik, kui sügavale ta läheb, st kui tekst lubab sügavaid mõtteid, saab seda siis pinnapealsuses süüdistada (nii nagu saksa ja prantsuse vikipeediate osad kajastused leiavad)?

On kenasid üksikasju Tsukuru rääkis sinise sõbraga ja taevast kadus samal ajal sina, et värvita inimesel polnud ka oma kella… Helsingis nähtud malemäng – oli see ka mustvalge kontekstis?

Tõsisem teema – kursused, mille käigus vormitakse inimesi täitma käske, nii et nad seda tehes usuvad end oma peaga mõtlevat, 85% inimestest saab tolle meetodiga head müügisõdurid…

Täiskasvanuks saamist on üksjagu nimetatud, prantsuskeelse vikipeedia järgi on teema seotud Liszti palverännaku-süidi ja Goethe Wilhelm Meistri rännuaastate teemaga (mõnes keeles oli ka Goethe raamatu pealkirjaks “palverännak”)-, küpsus, võime loobuda, veendumus oma armastuses, kunagi toimunuga kohtumine, kas midagi veel? Täiskasvanu määratlusi on erinevaid, aga täiskasvanu elust, st mis saab siis, kui täiskasvanuks saamisega valmis ollakse, on kuidagi vähevõitu kirjutatatud. Üleüldse, ja ega selleski raamatus väga palju pole. (Uku Masing igatses mõnd täiskasvanut kasvõi natukeseks näha, mina jääksin rahule ehk vähemagagi – lugeda täiskasvanu igapäevasest mõistlikust elust. Kõik soovitused on teretulnud, pange kommentaaridesse:-).)

Murakami juurde tagasi tulles – mingeid asju ei kirjeldata üldse, ja siis on kaks ja pool lehekülge kontori ja kontorihoonekirjeldust, ebajärjekindlusi ja asju mida range sisutoimetaja pigem välja võtaks, on, aga see ei häiri. (Ja kui sest märkusest mingit kasu peaks olema:-), lk 55, vahest on Georges Bataille kahe l-ga)

Kas maailm peab olema küüniline ja võõras? Küünikuks tituleeritud tegelane osutub lõpuks mitteküüniliseks. Korrutav-uinutav kirjutusviis viib selleni, et ka jaamavaimustus hakkab tunduma inimlikuna, nojah, jaamad on selleks, et inimesed seal kõndida saaksid. Pilt Soomest jätab sooja mulje. Kas on põhjuseks see, et Tōkyō mõjubki loomuldasa külmana või kasvab maailma aegamööda inimlikkust juurde?

Miks värskepilkselt? Mu varasemad Murakami lugemiskatsed põrkusid sellele, et juba poole lause lugemine täitis hinge metallkülma uduga, ja raamat tuli käest panna. Kuivõrd miljonid inimesed teda huviga lugesid, püüdsin aina uuesti – neljas eri keeles, eri shriftides, eri olukordades, algusest, keskelt, lõpust – ja nüüd, selle raamatu puhul, läks lugemine õnneks.:-)

Kirjastus Varrak 2016

Luule õpik, mõisamoonakaile, traktoristidele? Aga kui parandaks paradigmat?

Ükskõik mis koodi läbi vaadatuna, iseloomustab see tekst on teatud nähtust päris hästi.

Kahtlemata sisaldab see asjalikku teavet, nagu see, et luuletusel peaks olema kujund ja kompositsioon peaks arenema tõusu suunas (ning portsjonit kergest ja torkivast materjalist põllumajanduses hästi tuntud täiteainet, nagu sel autoril kohusetundlikult kombeks).

Lui järgida õpetust ja öelda, et tulemus on luule, siis kas pole see sama kui need õpetused, kuidas kirjutada “põnevat” proosat, soovitavalt raamatule mitte rohkem kui kuu aega pühendades. Osad noid raamatuid ju ostavad ka… Või siis on tulemus hollywood, mis on kena, sest annab “luuletavale” inimesele ettekujutuse, et ta tegeleb millegi kultuurse ja vaimsega, nagu ristsõnadki. Ehk tegelikult on selline õpetus alistumine turule, mis läheb vastuollu autori justkui väidetud antikommertsiaalsusega.

Eelkõige sihivad selline “õpetus” ja selline “luule” kultuuri mõisamoonakate – traktoristide kihistust, kellele on hingelähedane olmelisus, jalaga teatud kehaosasse asjad, põlgus (lk 31), sest teiste endast madalamaks rääkimine justkui tõstaks ennast, võitlus oma koha eest (lk 59) ja rohmakad naljad, kõik, mis on lõhkuv.

Teiseks on see manierism, kunagise voolu langusfaas. Keegi tõesti peab ilmselt kohusetundlikult ka langusfaasi läbi kirjutama. Aga kas on mõtet sellesse kaasa tõmmata suurt hulka teisi inimesi, kes tahaksid midagi luua ja võiksid luua mingis paremas raamistikus? Tehniline nõuanne ei pea tingimata olema väljendatud mõisamoonakate keeles ja meeles. Pealegi kui kogu see asi jääb David R Hawkinsi skaalal alla 100seks siblimiseks. Ehk oleks õigem, kui rohkem tegijaid pööraks oma pilgud sinna, kus võiks olla see, mis nüüd kasvama hakkab?

Või on tõesti vaja, et keegi lahke, kuskilt välismaisest domineerivast kultuurist annaks paradigma vahetuseks loa, ja oma peaga kogu sest destruktiivsusest väljuda ei julge?

Masing, tulevikuinimene, minevikutekst

Uku Masing pühendas palju aega tulevikuinimesele, inimeselikumale inimesele, ja teatud suurele mineviku religioossele tekstile, mis oma sügavast religioossusest hoolimata sisaldab palju minevikuinimese väga ebatäiuslikku olekut. Kas see on seda väärt, kas see ebatäiuslikkust sisaldav religioosne tekst saab aidata tulevikuinimest? Tahaks mõista, miks ei võiks alustada puhtalt lehelt, vähemalt suurvaim, kelle jaoks kõik ju nii selge on?

Ehk neid, kes on õige kaugele arenenud , ju ikkagi on, ja siis võiks ju selle asja lihtsalt uuesti “läbi teha”, “lasta tulla” (muidugi kõlavad need väljendid jumalavallatutena, aga paremaid sõnu neis keelis, mida oskan, ei tea) ja see inimeste jaoks kirja panna, vabamana väiklusest ja kättemaksuihast ja muust sarnasest, ja ehk ka selgemini ja arusaadavamalt?

Kas niiviisi tohib küsida? Kunagi ja keegi ometi tohib, mis muidu sest maailmast saab? Siis jääb soovida, et tohtija tuleks, ikka parimal võimalikul ajal ja viisil.

Mihkel Mutt: primitiivsuse ühtne väljateooria, kui liidaks ka eetilise energia ja tahtejõu käsitlused?

Artikkel (Looming 1/2016) pakub hulka mõistust rõõmustavaid arutluskäike. Teema miks just kõrgemalt arenenud inimolendeid tõmbab madala suunas on avatud paljudest aspektidest.

Kuidas paistaks kogu temaatika, kui eeldada, et eetilise energia tasemete ja David R Hawkins’i jutt vastab tõele – ehk on võimalik, et kui keegi on sellel skaalal piisavalt kõrgel tasemel, siis enam ei tõmba? (Sest intellektuaalselt kõrgel paigutuv inimene võib eetilise energia skaalal olla madalal, ja ehk tõmbab teda madalale pigem tolle skaala järgne madalus?) Ehk teisisõnu, praegu on lähtealuseks, et inimene koosneb kehast ja mittekehast, see mittekeha on vahel pigem mõistus, vahel pigem eetika, vahel veel miski – et kui kõik need mitte-keha osad eraldatud mõttekäigu saaksid, kas järeldus võiks olla teistsugune?

Natuke sarnane küsimus on – kuidas oleks sama käsitlus, kui selles oleks rohkem tahtejõust kui osade (Olgu siis Cicero, olgu näiteks praegu mu jaoks aktuaalne Julius Evola, ja ühiskonnast ühiskonna, paljud teised) järgi sellest jõust, mis teeb inimesest inimese ja ühiskonnast ühiskonna.

Toomas Kuter, Tiina Ojaste “Sa oled mu kuningas” & Vallo Adamson “Sõnad on vaid tuul”

Märgiks mõlemad luulekogud ära kui heas suunas teel olijad. Esimese püüd “romantilise armastuse võidukäigu, headuse, selguse ja igavikulise suunas ning romantismi renessaans” nagu tutvustuses on kirjutatud, on igati väärt. Kirja saanu – kujundite värskuse ja kõige muu osas – loodetavasti tee jätkub.

Teise raamatu saatetsitaat on füüsik Steven Weinbergilt, universumile mõtte andmisest sellega kuidas elame ning soojuse, armastuse, teaduse ja kunstide saare loomisest, see kõlab hea eetilis-poeetilise suunaseadmisena. Ka siin oleks tekstide osas parandada küll, tubli toimetaja võiks palju abiks olla. Loodetavasti läheb tee kirjanduslikult tõusvas suunas.

Kaks viisi, kaks teeotsa inimliku, parimas mõttes inimkeskse kirjanduse suunas – on hea meel neid näha.

Jon Kabat-Zinn Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaeluks

Sellise raamatu mõõdupuude hulgas võiks olla sisendusjõud – võime aidata ekslema kalduv inimene tagasi teele, kus ta ju tahtiski olla, enne kui kõik muu ta endasse võttis, anda inimesele jõudu.

Kabat-Zinn kirjutab neutraalses keeles, ta paistab olevat vastuvõetav erineva ilmavaatega inimestele, tema nimele toetudes on töö- ja kontorimaailmas vist päris palju asju inimlikumaks tehtud.

Muidugi ootab sellisest raamatust ka teadmisi ja tehnikaid, ning nende sobivus kellelegi sõltub sellest, mida ta enne lugenud ja harjutanud on. Eesti inimesed peaksid käsitletavas valdkonnas eeldatavasti olema kokku puutunud suure hulga süsteemidega, mh ka eestis loodud või siis otse ja ilma lääne vahendusteta idast üle võetud süsteemidega, ja ehk keskmiselt hingepidi üsna heal järjel. Ka on, kui ootamatu see väide ka ei paistaks, meie kultuur rõõmsam, sest on hingelisem ja vähem jämemateriaalne, seotud rohkem tõelisega – ja see teeb meie elu ning seda, millisest seisust alates mediteerida, lihtsamaks. Aga eks sealtpoolt ole probleeme usinalt imporditud, võib-olla on nad siis kõik kohale jõudnud, nii et vahest kiidan meid ilmaasjata.

Olgu kuidas on, see raamat võib anda häid harjutusi, teadmisi ja vaatenurki sellegipoolest.

Ehk on tekst ka pisut paljusõnaline ja autori päritolumaailma tavade kohaselt mitte väga struktureeritud. Mõned asjad on pisut tautoloogilised. Vahest Masingu järgi mõeldes – on asju, mida romaani-germaani keeltes on raske seletada, eesti keeles aga imehõlbus, ja esimeste kohmakas ringitammumine tuleb kuidagi eesti keelde saada. Aga igal juhul on hea, kui asja seletust pakutakse paljudel eri viisidel, mõnele jõuab paremini kohale nii, teisele teistmoodi öelduna, peaasi, kui suureneb kohalejõudmise tõenäosus:-). Siis nimetaks juurde ka paar oma lemmikut – meditatsiooni kohta näiteks Paul Wilsoni “Vaikus”. Ja kui tahta millegi mõistmiseks struktuuri, siis Ingvar Villido süsteem võib üksjagu pakkuda.

Üksikutest kohtadest:

On antud sõbralikke meditatsioone – mäena, järvena jne. Ja hulk harjutusi kuidas olla teadlik sellest, mida teeb, aga näiteks ka väike harjutus vihast hoidumiseks (lk 115).

On arutlusi: teadlikkuse ja mõtte suhtest (lk 98), lk 185 kasutada elu kui oma õpetajat, kohaloleku teema mh, et mediteerimine ise ei muuda inimest immuunseks kalduvuse suhtes minna kuskile mujale, lootes et seal on lahendus. On arutlusi teleri mõjust (lk. 164) üleolevast suhtumisest loodusesse (lk 166), ahimsa põhimõttest (lk 201).

Eriti sümpaatne on käsitlus teemal “Mis on siin Maa peal minu tõeline töö” ja teadlikkusest läbi küsimuste esitamise.

On ka Ilusaid kujundeid, näiteks pliidipuhastusest (lk 190) kasulikke tähelepanekuid mis võiksid aidata meditsiinisüsteemi inimlikustada (lk 176), samuti mõtteid lapsevanematele. On hulk asju, mida pole vaja siin praegu loetleda.

Vähem nõus olen sellega, et lk 156 osa heasoovlikkuse meditatsiooni on antud läbi negatiivsete sõnade, samuti lk 114 “Nagu ülal nii ka all” – ei öelnud mitte üksnes hiinlased vaid ka Hermes Trismegistos ja hulk teisi. Aga sarnased asjad pole olulised.

Kirjastus Varrak, 2015

Previous Older Entries Next Newer Entries

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.