Max Harnoon, Mustvalge, Hasso Krull, eskapism

Jätkatangi Hasso Krulliga, eessõna Max Harnooni Mustvalge väljaandele – lk 13 põgenemine estetismi : „Tänapäeval on turumajandus suutnud estetismi neutraliseerida, tema tähenduse tühistada; neoliberalism on palju külmem ja inimvaenulikum , kui stalinism iial oligi.“

Nüüd võtaksin sõna teemal, millest Hasso teab äärmiselt palju ja mina äärmiselt vähe, ja söandaksin esitada küsimuse: aga ehk oleneb estetismi jõud ja temasse põgenemise võimalikkus estetismi liigist? Kui on piisavalt kõrge eetilise energiatasega estetism, siis see peaks aitama, (Kasutan väljendit „Eetilise energia tase“, sama asja kohta on ka muid sõnu, loodan sellest varsti kirjutada – kui küsimus on põletav, siis küsitagu, ja katsun selle teemani kiiremini jõuda:-) aitama põgenemist ja põgenejat, andma talle jõudu teha häid ja õigeid asju ning ehk ka imetibake inimvaenulikku konstruktsiooni nõrgendada. Uus inimvaenulik konstruktsioon paistab ülitugev, aga eks paistsid ülitugev Nõukogude Liit või Indias Gandhi -aegne koloniaalsüsteem. Kes teab, mida kaunist me silmad veel näha saavad.

Parem on kirjutada kõrge eetilise energiatasemega asju, ja tihti, kuigi mitte alati, kannavad eskapistlikud loomeretked suhteliselt kõrget eetilise energia taset. Seevastu – ikka on juhtunud, et valitsevast ebainimlikust (või ka lihtsalt ebatäiuslikust ) korrast ärritatud looja otsustab luua teose, mis hävitava jõuga näitaks süsteemi halbust ja selle purustaks. Need teosed on pahatihti kirjutatud vihas, mille eetiline energia on üsna madal, alla 200, ja selle hävituslik tera võib pöörduda mitte nii väga süsteemi ja ebainimlikkuse vastu, vaid lugeja, kirjaniku, looja vastu.

Hasso Krull Kui kivid olid veel pehmed

 Kui sellised read on kirja pandud, lõpuks ometi – siis nüüd võivad kõik kogu muu kirjutamise ära lõpetada, sest oluline on imeliselt öeldud – niisugune oli esmamulje. Imetlus jätkus, iga rida kajastab eksimatult sügavat tõde, lehekülg lehekülje järel. Kas meiega kõnelebki kõrgem olend? Lõpuks, kui juba päris palju lehekülgi on möödas, märkab siin ja seal paari sõna, mis ehk on sügava absoluutse tõelisusega pisut vähem absoluutselt seotud – aga see pole etteheide. Oleme ju maailmas, kus avaldatakse üksjagu luuleraamatuid, milles ei leia ühtegi tõelisusega seotud rida. Mu imetlus Hasso Krullile, kes on paljudest nii paljuvõrra üle, nagu ikka. Loodan et ka ees – nõnda et ehk pöördub ta jälgedes teisigi absoluutse kõrge tõeluse suunda.

See käis esimese osa kohta. 2 osa – kuivõrd tulime pigem looja maailmast rohkem inimeste maailma, siis sellesse kategooria ‘eksimatult väga sügavale tõele vastavus’ ehk nii palju ei puutu, kuigi sügav ja midagi olemuslikku kajastab ikka. Esimeses osas oli tegu absoluudiga, tahaks kirjutada. Siis aga mõtlen – absoluut seostub kirglikuma suhtumisega millessegi kõrgemasse, ja on ehk sellisena pigem indo-euroopa (või romaani-germaani ) ellusuhtumise osa? Kuidas sai siis juhtuda, et nii sügavalt soomeugrilikuna paistva teksti iseloomustamaks tuli pähe selline sõna? Eks pea edasi mõtlema.:-)

Eesti Keele Sihtasutus, 2014