Kalevi Kull “Aru saamise vägi” – leebuse lootus

Tee elusamuse, mõistmise ja tõeluse poole, tajudes viimast sügavalt kõigi meeltega mida teame nimetada ja ehk ka nendega, millele me nime ei anna – inimesena on meil võimalus proovida ja Kalevi Kulli raamatus on sellisest teest palju.

Hulgast lõikudest õhkub üks praeguse maailma keerdküsimustest – tasane, leebe, mõistapüüdev, vastutustundlik, elusam, kas sellel on võimalik ellu jääda?

Kokkupuutes on neid või seda, kellel on kalduvus olla häälekas, teisimuutev, parajalt pealiskaudne ja sellisena paratamatult rohkearvulisem, ning seda või neid, kes on pigem leebed. Teise kalduvustepaarina võiks näha – austust, armastust terviklikkuse vastu ja mõistmispüüet ning viha, hirmu ja ahnust (mis vahel esinevad muude nimede ja teooriate all. Asja keerustab, et  paraku paistab ahnuse vaatevinklist kellegi teise abivalmis tegevus või hirmu tasemelt vaatajale usalus lausrumalus. Kui neil on võimalus olla mõnda aega keskkonnas, kus abivalmidus ja usaldus toimivad, on lootust, et nad võtavad need väärtused ka ise omaks

Siin pole koht arutada, kas neil kahel paaril võiks olla nii- või naapidist vastastikku seost, ja muidugi pole miski täielik, vaid hetkiti siia või sinnapoole kalduv. Kuidas saab selliste pooluste seas suhelda nii, et leebe ja väike alles jääks? Kuidas suurem saab jõuda järeldusele, et leebem mitte ainult ei tuleks alles jätta, vaid teda tuleks ka austada ja kuulata, et kõigil on parem elada nii, sest igaühel on koht ja osa.

Kalevi Kulli kirjutatust näeb leebe kultuuri võimalust, teeks on tasakesi tasakaalule kutsuda (lk 100) ja avatud meelte õpetada (lk 53), haritud ergas meel paneb tähele ja nende kandja väärtustab ka seda, mis ei kisenda, olemegi tõeluse juures tagasi

Kooselu e. sümbioos ja kooskõla, mil olemine on kontsert (lk 51), on kaks köitvat märksõna paljude hulgast. Praegu on nad eri kohtades, aga on aimata seost. Millisel hetkel, mille tõukel saab kooselu kasvada kooskõlaks, eriti inimeste maailmas? Mõlemad on igatahes see, mis ei ole võitlus, konkurents ja siin on inimesel looduselt õppida.

Kuidas olla nii, et märgi kõikelubav sidumise suva meil üle jõi ei käi, teaduse seotusest maaga, endast ajalukku jälje jätmisest, teaduse ja religiooni koosolemisest, võrgust ja puust, väljavalitusest; kuidas näha nii, et see, mis pole progress, ei peaks tõlgenduma tagurlikuks; mida teevad spetsialiseerumine ja ühekorraga istutatud mets ökosüsteemi rikkusega, parimast teest … Katse natukegi loetleda ei jõua kaugele. Välja tuua tahaks veel paljut, aga ehk vaid kaks tsitaati:

Meie aed ja linn, mets ja maa on me tarkuse nägu” (lk 26)

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras” (lk 74)

Leebuse ja mõistmisega koos käib tihti tunne, et pole mõtetki seletada, kes teab, see teab, teised ei mõista niikuinii. Kiitus koostajaile, kes võtsid ette pingutuse ja aitasid mõistmisel kasvada. Raamatus on õnnestunud esitada terviklik käsitlus sellest, mis on maailm, mis on mõte ja kuidas inimene võiks toimida.

Loodan, et see imeline ja leebelt tark raamat jõuab paljudeni, toetab mõistmist ja elusamust, raamatust saavad rõõmu tunda ka teised kui bioloogid ja semiootikud, asjatu oli mu kartus, et see on liiga keeruline.

Eestis on meil võimet leebeid asju näha ehk rohkem kui mõnes muus paigas ja on hea, kui me räägime, see on hea kogu maailmale ja pole kindlasti paikkondlik enesekesksus.

Sellal kui paljud katsuvad nügeleda üleilmsel ’ideedeturul” – oleks just sellise kogumiku tõlkest suurkeelde ka teistele vast midagi head.

Kirjastus Varrak 2017

Ernst Jünger i Marmorkaljudel …ja šokolaadipoe keel

Marmorkaljude kõrge puhas lumm pakub tuge rasketest aegadest läbitulemiseks vapral ja targal viisil. Tõlgendada, poolsusi ja mittepoolsusi saab igat pidi seada. Esimesi peatükke kui hea maailma kirjeldust võib lugeda pikkamisi, teine pool ei saa sellise loo puhul tulemata jääda. Selle teose puhul viisid koledused katarsiseni, puhastuseni – haruldased on raamatud, kus seda suudetakse.

Lk 13 “Tajusin, kuidas uurimistöö käigus kasvas meie jõud seista silmitsi elu tulise väega ja ohjata seda, nagu hoitakse ohjes ratsut.”

Lk 26 “Esimesi märke ei tuntet ära.”

Lk 30 “Aga me teame, et meetrum on äraostmatu. Tema nähtamatute sammaste ja väravateni tule hävitav jõud ei küüni.”

Kas rasked ajad on tulemas? Käesolev aeg paistab tihtipeale raske, ju pole seegi varasematest hullem. See mis võiks olla mitme tuhande aasta järel suurem muutus Euroopas (sõdu on olnud, need on koledad, aga saavad mööda, nälg ja katk on koledad, aga lähevad mööda, kunagi oli mitusada aastat kestnud rahvasterändamine, kaos ja kultuuritus, aga tõusti jälle), möödub vast ikkagi kui tuulehoog, võimalus on alati.

Muidugi ei ole sellega, armastusega hoitud Marina maa saatusega seostatav väike stseen Tallinna vanalinnast, see on niisama jutujätkuks – lähen karu talu šokolaadipoodi (Keilas šokolaadi tegemine on väga hea mõte, loodan et sellega läheb kõik edukalt.) Mu eestikeelsele jutule vastatakse inglise keeles ja häiritult. Sääl, kus piisanuks ka kahest sõnast – “tere” ja “aitäh”, mis on ära õpitavad 10 minutiga ja naeratusest. Väikses koguses on selline asi ju lõbuski vaadata, see nagu kunagine sovetiaja tollases maailmakeeles kõnelejate üleolek – mida, tulevad siin mingi mõttetu maakeelega, kas inimese moodi ei mõista kõneleda?

Muidugi oli see hetkejuhus, kindlasti on põhiline suhtumine ka seal poes lahke ja kohalikku kultuuri austav, ju oli müüja esimest päeva tööl. Vast siis pean ses kontekstis ka nimetama, et kõigis riikides, kus olen olnud üle kolme nädala, olen kohalikku õppida püüdnud ja räägin sujuvalt, kuigi aktsendiga kolme võõrkeelt ja pisukese pingutuse-meeldetuletamisega kuigivõrd veel kolme.

Mõtestatud tee – mis see võiks olla?:-)

Kas inimese elu on tähendusrikkamalt elatud, kui ta aeg-ajalt puutub kokku küsimusega – Kes ma inimesena olen? Mida ma tegelikult elus teha tahan? Kes ma võiksin olla? Mida ma suudaksin? Mis mõte kõigel on?

Sarnaste küsimustega kokkupuutumine ei pea tingimata tähendama, et on kohustus nendega tegeleda. Elame maailmas, kus selline kohustus oleks vastuolus sellega, mida peame vabaduseks.

Vastus võib väga hästi olla – ma ei taha säherduse asjaga pead vaevata, parem lähen kapsamaad kaevama, parem kirjutan valmis järgmise aasta müügistrateegia, parem istun teleri ette ja libistan mõnusalt õlut, parem klikin sotsiaalmeedias ja vaatan, mis juhtus. Need ei pruugi olla kuidagimoodi halvad valikud – eeldusel, et on kübegi teadvustatud, et see on valik, et valida saab ka muud.

Aga ühiskond võiks luua tausta, milles inimesel on võimalus nende küsimustega aeg-ajalt teadvustatult kokku puutuda. Ühiskond, milles inimene sünnib, töötab, sööb ja sureb, erilise tõenäosuseta nende küsimustega mõtestatud viisil kokku puutumata, või milles vastused on ette teada, on vähem elamisväärne kui see, milles selline kokkupuude on tõenäolisem.

Kuskilt võiks aeg-ajalt kohale jõua miski, mis aitab meeles pidada: „Sa oled inimene, Sul on võimalus valida.“

Või paistaks selline asi teokraatliku diktatuurina?

Inimene ei ole vahend, ei ideoloogia, ei majanduse, ei masinate teenistuses. Tal peab olema võimalus end millekski muuks üles mõelda, välja mõelda, tõusta.

Kas sellel, mida ja kuidas inimene loeb, on asjaga mingi seos?

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus”

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus” (Looming 9 2016) võiks ajendada sirutama käe Loomingu järele ka neid, kes seda ehk muidu ei tee.:-). Tõsisem külg on selgelt, usutavalt ja muigega välja kirjutatud. Saame sõbralik-naeratava taaskinnituse sellele, et setu või võru või viru veri ei värise. Kõige rohkem jäi aga kõlama inimestesse kasvanud hoolivus ja armastus – kui väljas on asjad kurjad, tulebki see sissepoole kergemini. Kas võiksime siis aga ka inimestena, kirjanikena, kellena iganes, elada, kirjutada, kasvatada, ükskõik mis viisil tuua, hoolivust ja armastust endasse ja teistesse juba nüüd, kui asjad maailmas nii untsus ei ole, kasvõi natuke, kui meelde tuleb. Kindlusi pole, aga ehk aitaks see suurendada tõenäosust, et hea maailm jääb kestma.

Natuke teisel teemal – Euroopa nagi külge riputame kõik, mis on halb, nii on halb kuskile “ära pandud” ja endal süda kergem – ainult et – kui Euroopa nagi selle raskuse all katkema peaks – kas me teame, mille küljes eestlaseks-olemine tegelikult üleval püsib?

Masing, tulevikuinimene, minevikutekst

Uku Masing pühendas palju aega tulevikuinimesele, inimeselikumale inimesele, ja teatud suurele mineviku religioossele tekstile, mis oma sügavast religioossusest hoolimata sisaldab palju minevikuinimese väga ebatäiuslikku olekut. Kas see on seda väärt, kas see ebatäiuslikkust sisaldav religioosne tekst saab aidata tulevikuinimest? Tahaks mõista, miks ei võiks alustada puhtalt lehelt, vähemalt suurvaim, kelle jaoks kõik ju nii selge on?

Ehk neid, kes on õige kaugele arenenud , ju ikkagi on, ja siis võiks ju selle asja lihtsalt uuesti “läbi teha”, “lasta tulla” (muidugi kõlavad need väljendid jumalavallatutena, aga paremaid sõnu neis keelis, mida oskan, ei tea) ja see inimeste jaoks kirja panna, vabamana väiklusest ja kättemaksuihast ja muust sarnasest, ja ehk ka selgemini ja arusaadavamalt?

Kas niiviisi tohib küsida? Kunagi ja keegi ometi tohib, mis muidu sest maailmast saab? Siis jääb soovida, et tohtija tuleks, ikka parimal võimalikul ajal ja viisil.

Mihkel Mutt: primitiivsuse ühtne väljateooria, kui liidaks ka eetilise energia ja tahtejõu käsitlused?

Artikkel (Looming 1/2016) pakub hulka mõistust rõõmustavaid arutluskäike. Teema miks just kõrgemalt arenenud inimolendeid tõmbab madala suunas on avatud paljudest aspektidest.

Kuidas paistaks kogu temaatika, kui eeldada, et eetilise energia tasemete ja David R Hawkins’i jutt vastab tõele – ehk on võimalik, et kui keegi on sellel skaalal piisavalt kõrgel tasemel, siis enam ei tõmba? (Sest intellektuaalselt kõrgel paigutuv inimene võib eetilise energia skaalal olla madalal, ja ehk tõmbab teda madalale pigem tolle skaala järgne madalus?) Ehk teisisõnu, praegu on lähtealuseks, et inimene koosneb kehast ja mittekehast, see mittekeha on vahel pigem mõistus, vahel pigem eetika, vahel veel miski – et kui kõik need mitte-keha osad eraldatud mõttekäigu saaksid, kas järeldus võiks olla teistsugune?

Natuke sarnane küsimus on – kuidas oleks sama käsitlus, kui selles oleks rohkem tahtejõust kui osade (Olgu siis Cicero, olgu näiteks praegu mu jaoks aktuaalne Julius Evola, ja ühiskonnast ühiskonna, paljud teised) järgi sellest jõust, mis teeb inimesest inimese ja ühiskonnast ühiskonna.

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.