2017. aasta lugemiselamused

Selle aasta suurimate lugemiselamuste nimistu on lühike, lugesin üksjagu pigem sellised asju, mida „pidi“ lugema, kust elamust eriti ei oost. Aga nimetaks neid, ja rõõmuga:

Kalevi Kulli „Aru saamise vägi“ – seda raamatut on ta helguse tõttu meeldiv lugeda, lisaks kannab tema mõtteviis lootust igasuguste mõttetuste asemele lõpuks ometi arukamat eluviisi kujundama hakata, kasvõi ühe- ja vähekaupa.

Ernst Jüngeri Marmorkaljudel – kirjeldab tasakaalus maailma, selle untsuminekut ja viisi, kuidas keerulises maailmas natuke ikkagi saab olla. Vähemalt paistab see üks tõlgendusviisidest.

Ja veel nimetaks …. Aristotelese Luulekunsti – selle teadmine ja tasakaalu, mõtestatust andev jõud kannab ikka veel. Kas võib aasta lemmikute hulka arvata midagi nii kaugest ajast? Aga raamat ei ole ajakiri ja võime tarkust kiht kihi peale koguda on inimkonna imeline võime:)

Kalevi Kull “Aru saamise vägi” – leebuse lootus

Tee elusamuse, mõistmise ja tõeluse poole, tajudes viimast sügavalt kõigi meeltega mida teame nimetada ja ehk ka nendega, millele me nime ei anna – inimesena on meil võimalus proovida ja Kalevi Kulli raamatus on sellisest teest palju.

Hulgast lõikudest õhkub üks praeguse maailma keerdküsimustest – tasane, leebe, mõistapüüdev, vastutustundlik, elusam, kas sellel on võimalik ellu jääda?

Kokkupuutes on neid või seda, kellel on kalduvus olla häälekas, teisimuutev, parajalt pealiskaudne ja sellisena paratamatult rohkearvulisem, ning seda või neid, kes on pigem leebed. Teise kalduvustepaarina võiks näha – austust, armastust terviklikkuse vastu ja mõistmispüüet ning viha, hirmu ja ahnust (mis vahel esinevad muude nimede ja teooriate all. Asja keerustab, et  paraku paistab ahnuse vaatevinklist kellegi teise abivalmis tegevus või hirmu tasemelt vaatajale usalus lausrumalus. Kui neil on võimalus olla mõnda aega keskkonnas, kus abivalmidus ja usaldus toimivad, on lootust, et nad võtavad need väärtused ka ise omaks

Siin pole koht arutada, kas neil kahel paaril võiks olla nii- või naapidist vastastikku seost, ja muidugi pole miski täielik, vaid hetkiti siia või sinnapoole kalduv. Kuidas saab selliste pooluste seas suhelda nii, et leebe ja väike alles jääks? Kuidas suurem saab jõuda järeldusele, et leebem mitte ainult ei tuleks alles jätta, vaid teda tuleks ka austada ja kuulata, et kõigil on parem elada nii, sest igaühel on koht ja osa.

Kalevi Kulli kirjutatust näeb leebe kultuuri võimalust, teeks on tasakesi tasakaalule kutsuda (lk 100) ja avatud meelte õpetada (lk 53), haritud ergas meel paneb tähele ja nende kandja väärtustab ka seda, mis ei kisenda, olemegi tõeluse juures tagasi

Kooselu e. sümbioos ja kooskõla, mil olemine on kontsert (lk 51), on kaks köitvat märksõna paljude hulgast. Praegu on nad eri kohtades, aga on aimata seost. Millisel hetkel, mille tõukel saab kooselu kasvada kooskõlaks, eriti inimeste maailmas? Mõlemad on igatahes see, mis ei ole võitlus, konkurents ja siin on inimesel looduselt õppida.

Kuidas olla nii, et märgi kõikelubav sidumise suva meil üle jõi ei käi, teaduse seotusest maaga, endast ajalukku jälje jätmisest, teaduse ja religiooni koosolemisest, võrgust ja puust, väljavalitusest; kuidas näha nii, et see, mis pole progress, ei peaks tõlgenduma tagurlikuks; mida teevad spetsialiseerumine ja ühekorraga istutatud mets ökosüsteemi rikkusega, parimast teest … Katse natukegi loetleda ei jõua kaugele. Välja tuua tahaks veel paljut, aga ehk vaid kaks tsitaati:

Meie aed ja linn, mets ja maa on me tarkuse nägu” (lk 26)

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras” (lk 74)

Leebuse ja mõistmisega koos käib tihti tunne, et pole mõtetki seletada, kes teab, see teab, teised ei mõista niikuinii. Kiitus koostajaile, kes võtsid ette pingutuse ja aitasid mõistmisel kasvada. Raamatus on õnnestunud esitada terviklik käsitlus sellest, mis on maailm, mis on mõte ja kuidas inimene võiks toimida.

Loodan, et see imeline ja leebelt tark raamat jõuab paljudeni, toetab mõistmist ja elusamust, raamatust saavad rõõmu tunda ka teised kui bioloogid ja semiootikud, asjatu oli mu kartus, et see on liiga keeruline.

Eestis on meil võimet leebeid asju näha ehk rohkem kui mõnes muus paigas ja on hea, kui me räägime, see on hea kogu maailmale ja pole kindlasti paikkondlik enesekesksus.

Sellal kui paljud katsuvad nügeleda üleilmsel ’ideedeturul” – oleks just sellise kogumiku tõlkest suurkeelde ka teistele vast midagi head.

Kirjastus Varrak 2017

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.