Enn Haabsaar “Soome-Ugri saamine”, “Vene Riigi saamine”

Haabsaar suutis kokku panna midagi määratu suurt – arheloogia, keeleseosed, geenimarkerid, kolju-uuringud, antropoloogia, vanad usundid

Merja” on väga hea sõna, “läänemeresoomlast” ja “soomeugrit” kiputakse tihti kasutama nii, et pole selge, mida mõeldakse. Tahaks loota, et see käibele läheb. Merjougristika ja merjougrist on ka väga armsad sõnad.:)

Kaetud on siinse maa rahva tulekud ja tegemised jää taganemisest kuni otsapidi 13-14 sajandini, aga asjaga on seotud kogu Euraasia

Maarahvaks oleme end pidanud, aga selle kõrval olid merjalaste seas ka veerahvad, ja ehk ka kõrgmaa- või taevarahvad v ilmarahvad. Meie maa aeg täitub mõtestatusega, ja Ilmenimaa jne kohanimed hakkavad kõlama. Näiteks Valdai kõrgustik ja valdamine, miks ka mitte …

Või enne lugemist paistis vaid naljaka kokkusattumusena – mari rahvas ja prantsuse ja itaalia keeles abielumees “mari, marito”, aga siia kõrvale kuulub ka naine Maria.

Teise alistamise maatriksis elamisest tuleneb (seda Haabsaar väga välja ei arendanud, aga on loogiline) – 1) ellujäämiseks pean olema teisest tugevam 2) pean paistma tugev 3) pean taipama, kes on tugevaim või kes saab tugevaimaks homme 4) pean tugevaimale meeldima. 5) kes võidab, on alati hea 6) ohvrioreool kaunistab ka (see viimane siis seepärast, et alumine pöörati ülemiseks) Need oskused on hästi välja arendatud ja paiknevad internaliseeritud kihtides, nii et neid on raske märgata, või kahtluse alla seada. Kui vaadata, kuipalju ja millistes eluvaldkondades see toimib, siis – seda on palju ja muud on vähe, muudmoodi justkui paljudes kohtades ei saakski.

Siia kõrvale – merjaliku lahkumismaatriksiga võiks elada nii 1) olen ma ise, elan oma elu, keskendun sellele 2) ma ei pea ennast kellegagi võrdlema 3) teine mu kõrval võib elada oma elu 4) ma ei pea teist paremaks ega endataoliseks muutma 5) ma ei pea teist alistama, aga saame teha koostööd 6) kui miski läheb untsu, saab asjast välja kõndida 7) nii on igaüks austatud tema enesena, 8) vaba (aga kandku ka oma tegude tagajärjed ära) 9) iseseisev 10)võrdne (ja see paistab olevat rohkem läbi vastutuse toimiv võrdsus

Raamat innustas ka vaatama – no milline on siis praegu näiteks Suzdal, kunagine üldmerja linn?:) Gmap näitab, et seal on leida suuri lõõgastunud aedu ja üsnagi nikerdatud puitmaju.

Hea ülevaade on siin   https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/soome-ugri-merjastamine/

2017. aasta lugemiselamused

Selle aasta suurimate lugemiselamuste nimistu on lühike, lugesin üksjagu pigem sellised asju, mida „pidi“ lugema, kust elamust eriti ei oost. Aga nimetaks neid, ja rõõmuga:

Kalevi Kulli „Aru saamise vägi“ – seda raamatut on ta helguse tõttu meeldiv lugeda, lisaks kannab tema mõtteviis lootust igasuguste mõttetuste asemele lõpuks ometi arukamat eluviisi kujundama hakata, kasvõi ühe- ja vähekaupa.

Ernst Jüngeri Marmorkaljudel – kirjeldab tasakaalus maailma, selle untsuminekut ja viisi, kuidas keerulises maailmas natuke ikkagi saab olla. Vähemalt paistab see üks tõlgendusviisidest.

Ja veel nimetaks …. Aristotelese Luulekunsti – selle teadmine ja tasakaalu, mõtestatust andev jõud kannab ikka veel. Kas võib aasta lemmikute hulka arvata midagi nii kaugest ajast? Aga raamat ei ole ajakiri ja võime tarkust kiht kihi peale koguda on inimkonna imeline võime:)

Ernst Jünger i Marmorkaljudel …ja šokolaadipoe keel

Marmorkaljude kõrge puhas lumm pakub tuge rasketest aegadest läbitulemiseks vapral ja targal viisil. Tõlgendada, poolsusi ja mittepoolsusi saab igat pidi seada. Esimesi peatükke kui hea maailma kirjeldust võib lugeda pikkamisi, teine pool ei saa sellise loo puhul tulemata jääda. Selle teose puhul viisid koledused katarsiseni, puhastuseni – haruldased on raamatud, kus seda suudetakse.

Lk 13 “Tajusin, kuidas uurimistöö käigus kasvas meie jõud seista silmitsi elu tulise väega ja ohjata seda, nagu hoitakse ohjes ratsut.”

Lk 26 “Esimesi märke ei tuntet ära.”

Lk 30 “Aga me teame, et meetrum on äraostmatu. Tema nähtamatute sammaste ja väravateni tule hävitav jõud ei küüni.”

Kas rasked ajad on tulemas? Käesolev aeg paistab tihtipeale raske, ju pole seegi varasematest hullem. See mis võiks olla mitme tuhande aasta järel suurem muutus Euroopas (sõdu on olnud, need on koledad, aga saavad mööda, nälg ja katk on koledad, aga lähevad mööda, kunagi oli mitusada aastat kestnud rahvasterändamine, kaos ja kultuuritus, aga tõusti jälle), möödub vast ikkagi kui tuulehoog, võimalus on alati.

Muidugi ei ole sellega, armastusega hoitud Marina maa saatusega seostatav väike stseen Tallinna vanalinnast, see on niisama jutujätkuks – lähen karu talu šokolaadipoodi (Keilas šokolaadi tegemine on väga hea mõte, loodan et sellega läheb kõik edukalt.) Mu eestikeelsele jutule vastatakse inglise keeles ja häiritult. Sääl, kus piisanuks ka kahest sõnast – “tere” ja “aitäh”, mis on ära õpitavad 10 minutiga ja naeratusest. Väikses koguses on selline asi ju lõbuski vaadata, see nagu kunagine sovetiaja tollases maailmakeeles kõnelejate üleolek – mida, tulevad siin mingi mõttetu maakeelega, kas inimese moodi ei mõista kõneleda?

Muidugi oli see hetkejuhus, kindlasti on põhiline suhtumine ka seal poes lahke ja kohalikku kultuuri austav, ju oli müüja esimest päeva tööl. Vast siis pean ses kontekstis ka nimetama, et kõigis riikides, kus olen olnud üle kolme nädala, olen kohalikku õppida püüdnud ja räägin sujuvalt, kuigi aktsendiga kolme võõrkeelt ja pisukese pingutuse-meeldetuletamisega kuigivõrd veel kolme.

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus”

Merca “Euroopa Kalifaat Tartus” (Looming 9 2016) võiks ajendada sirutama käe Loomingu järele ka neid, kes seda ehk muidu ei tee.:-). Tõsisem külg on selgelt, usutavalt ja muigega välja kirjutatud. Saame sõbralik-naeratava taaskinnituse sellele, et setu või võru või viru veri ei värise. Kõige rohkem jäi aga kõlama inimestesse kasvanud hoolivus ja armastus – kui väljas on asjad kurjad, tulebki see sissepoole kergemini. Kas võiksime siis aga ka inimestena, kirjanikena, kellena iganes, elada, kirjutada, kasvatada, ükskõik mis viisil tuua, hoolivust ja armastust endasse ja teistesse juba nüüd, kui asjad maailmas nii untsus ei ole, kasvõi natuke, kui meelde tuleb. Kindlusi pole, aga ehk aitaks see suurendada tõenäosust, et hea maailm jääb kestma.

Natuke teisel teemal – Euroopa nagi külge riputame kõik, mis on halb, nii on halb kuskile “ära pandud” ja endal süda kergem – ainult et – kui Euroopa nagi selle raskuse all katkema peaks – kas me teame, mille küljes eestlaseks-olemine tegelikult üleval püsib?

Veronika Kivisilla Cantus firmus, aegluse poole suunduva aja arm ja hurm

“Aga ükskord algab aeglane aeg” , pühademunailmega kolmas vennake peab “kõikide pühade püha”, tipptunnid vabanevad tipptunneteks, “õhk laulab väljamõeldud keeles” “pikne kärgatab/kui nimetad/mind nimepidi” – need on vaid mõned neist hurmavaist ridadest, mis loovad elatavat, heledat, tugevat, tõelist maailma. Struktuur põhitekst-lisatekst annab palju nii lugejale kui ka kirjutajale. Ettevõtmine istuda laua taha kirjutamaks õnnelikust armastusest, kui see parasjagu on, on hinnatav.

Luuleõiguste deklaratsiooni kolmas punkt näeb ette, et luuletustel on õigus rääkida rõõmust, õnnelikust armastusest, see on kirjanduse õiguste hulgas võrdväärsena õigusega kujutada koledat, kunagi oli vaja viimase eest võidelda, nüüdseks on see ammu peavooluks muutunud.

Pigem on käest kadunud õigus rääkida õnnelikkusele suunduvast, helgest, sisemiselt kasvada soovivast inimesest, inimesest, kes püüab elada oma kõrgema mina kohaselt, kirjutatatuna heal tasemel – see ei ole ainult totalitaarsete reziimide propaganda, sisutühjade menukite ja arenguteemalise kirjanduse pärusmaa, teema tugevam kohalolek rikastaks nii inimeseks olemist kui ka kirjandust.

Ja lõpetuseks – jagan armastust viisiütleva vastu, instruktiivitsi saaks nii paljut väljendada, me võiksime seda rohkem kasutada.

Jan Kaus Uuem kirjandus – ülendavast, kainestavast

Paar pisikest kõrvalmõtet. Õpik saabki teatud käsitluses olla eelkõige edasipeegeldaja? Mis on peaaegu sama kui teemaasetus ülendavast ja kainestavast kirjandusest.

Viies peatükk, Kirjanduse kõnelev keel: “Läbi terve läänemaise kirjanduse ajaloo on näha pinget ideaalide ja reaalsuse vahel. Küsimus on olnud selles, kas kirjandus peaks kehtestama ideaale, mis inimesi õpetaks ja juhiks, või rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Kas kirjandus peaks ülendama või kainestama?”

Järgneb käsitlus Sauterist ja FS -st, kes kuuluvad kainestava kirjanduse valda. Sellest jäi küsimus – kas poleks, eriti õpiku kontekstis, tasakaalustamiseks väärinud esile tõstmist ka teine pool, mõnigi näide eesti kirjandusest, mis kuulub ülendava kirjanduse hulka? Või kui sõnastada siia ümber lk 55 küsimus – kas kirjanduses on lubatud kõik peale ülendava?

Selle järel jõudis mõelda üht ja teist. Kas on taustal hirm, et kõik, mis pole “kainestav”, esindab – stalinismi, sovetiokupatsiooni, tsensuuri, kapitalistlikku tarbijalikkust, kitši, lamedat lapsikust ja muud sarnast? Või et äärmisel juhul on see võimalik ja lubatud vene kirjanduses (lk 88), aga mitte mujal.

Miks paistab ka, justkui lähtuks arutlus (terve õpik koguni?) eeldusest, et asjad ongi tegelikult halvad, see on nende loomupärane (ja ehk parimgi:-) olemisviis? Ehk – tegelikult keskendub kogu õpik “kainestavale” kirjandusele. Ja kas pole üsna tihti siin sõna “kainestav” tähistamas pigem seda, mille kohta muidu kasutatakse sõna “lõhkuv”?

Ja siis, juba muigega:-), “kainestava” kirjanduse hulka kuulub näiteks ka purjutamise teemale keskendunud Mihkel Raud ja kõik, kes vähegi mingeid kontrolli kaotamist soodustavaid aineid kasutavad.

Aga siis, peatükis 37 – lootus täitus. Jaan Kross on ometi ülendava kirjanduse näitena nimetatud, ehk siis 42 peatükist pool teemaga tegeleb, pisut alla 1 %, mida polegi meie ajastul ehk nii vähe:-) ja sellega võiks rahule jääda. Aga …

Kirjastuse kodulehel ilmunud intervjuus (Allikas küll http://kultuur.postimees.ee/3112447/jan-kaus-kirjutas-kaks-kirjandusopikut , mauruse lehelt seda ei õnnestunud leida) autor väljendab: “Muide, Ingmar Bergmani «Stseenides ühest abielust» on väga täpne mõte – inimesed kipuvad olema emotsionaalselt kirjaoskamatud. […] head raamatud aitavad meil seda paremini teha – ennast pisut täpsemalt väljendada, enda tundeid ja mõtteid vähemate kadudega sõnastada ning teiste inimeste mõtetest paremini aru saada, erinevustega leppida, mõistmatut tunnistada ning ehk isegi tunnustada.»

See on mõte, millega olen nõus, sügavrõõmsalt nõus. Aga – õpikus esitatud valik paistab suures ulatuses toimivat vastupidiselt ja edastab tekste, mis parimal juhul õpetavad erinevustega, eelkõige detruktiivsusele kalduvate erinevustega leppima. Kui positiivne aga peaegu puudub, viib see asjatule rasketes emotsioonides ringitammumisele. Seda võiks võrrelda olukorraga, mil kuueaastased katsuvad üksteisele vigast aritmeetikat seletada, samas kui kasvõi kaheksaaastasel oleks nende küsimusele väga lihtne lahendus. Ehk siis – kas võiks valikus olla esindatud rohkem kaheksaaastaseid?

Siia ritta kuulub ka näiteks, et mõistet ‘eneseteostus” on läbivalt piiratud selle egoistlikuma poolega, jättes välja sellised enesetoestuse viisid, mida tehakse teiste, üldsuse hüvanguks. Eks see on ka vist üsna kirjandusmaailmale omane käsitlus, ja hulk ummikuid, millega kirjandus tegeleb, ongi konstrueeritud selle mõiste abil. Ja et oleme seal, kus on võimalik tuua näiteid düstoopiatest, mitte aga eutoopiatest.

Aga ei taha norida, tegelikult tahaks toetada, teema on oluline ja  kõigi jaoks raske, austan head kavatsust, ju on see praegu parim võimalikest, loodetavasti toob tulevik teisi tekste, milles ka emotsionaalsele kirjaoskusele tõhusamat toetust vahendatakse või luuakse.

Natuke teisel teemal – metafiktsiooni peatükis oleks võinud ehk nimetada ka Katrina Kalda “Eesti romaani”?

Max Harnoon, Mustvalge, Hasso Krull, eskapism

Jätkatangi Hasso Krulliga, eessõna Max Harnooni Mustvalge väljaandele – lk 13 põgenemine estetismi : „Tänapäeval on turumajandus suutnud estetismi neutraliseerida, tema tähenduse tühistada; neoliberalism on palju külmem ja inimvaenulikum , kui stalinism iial oligi.“

Nüüd võtaksin sõna teemal, millest Hasso teab äärmiselt palju ja mina äärmiselt vähe, ja söandaksin esitada küsimuse: aga ehk oleneb estetismi jõud ja temasse põgenemise võimalikkus estetismi liigist? Kui on piisavalt kõrge eetilise energiatasega estetism, siis see peaks aitama, (Kasutan väljendit „Eetilise energia tase“, sama asja kohta on ka muid sõnu, loodan sellest varsti kirjutada – kui küsimus on põletav, siis küsitagu, ja katsun selle teemani kiiremini jõuda:-) aitama põgenemist ja põgenejat, andma talle jõudu teha häid ja õigeid asju ning ehk ka imetibake inimvaenulikku konstruktsiooni nõrgendada. Uus inimvaenulik konstruktsioon paistab ülitugev, aga eks paistsid ülitugev Nõukogude Liit või Indias Gandhi -aegne koloniaalsüsteem. Kes teab, mida kaunist me silmad veel näha saavad.

Parem on kirjutada kõrge eetilise energiatasemega asju, ja tihti, kuigi mitte alati, kannavad eskapistlikud loomeretked suhteliselt kõrget eetilise energia taset. Seevastu – ikka on juhtunud, et valitsevast ebainimlikust (või ka lihtsalt ebatäiuslikust ) korrast ärritatud looja otsustab luua teose, mis hävitava jõuga näitaks süsteemi halbust ja selle purustaks. Need teosed on pahatihti kirjutatud vihas, mille eetiline energia on üsna madal, alla 200, ja selle hävituslik tera võib pöörduda mitte nii väga süsteemi ja ebainimlikkuse vastu, vaid lugeja, kirjaniku, looja vastu.

Hasso Krull Kui kivid olid veel pehmed

 Kui sellised read on kirja pandud, lõpuks ometi – siis nüüd võivad kõik kogu muu kirjutamise ära lõpetada, sest oluline on imeliselt öeldud – niisugune oli esmamulje. Imetlus jätkus, iga rida kajastab eksimatult sügavat tõde, lehekülg lehekülje järel. Kas meiega kõnelebki kõrgem olend? Lõpuks, kui juba päris palju lehekülgi on möödas, märkab siin ja seal paari sõna, mis ehk on sügava absoluutse tõelisusega pisut vähem absoluutselt seotud – aga see pole etteheide. Oleme ju maailmas, kus avaldatakse üksjagu luuleraamatuid, milles ei leia ühtegi tõelisusega seotud rida. Mu imetlus Hasso Krullile, kes on paljudest nii paljuvõrra üle, nagu ikka. Loodan et ka ees – nõnda et ehk pöördub ta jälgedes teisigi absoluutse kõrge tõeluse suunda.

See käis esimese osa kohta. 2 osa – kuivõrd tulime pigem looja maailmast rohkem inimeste maailma, siis sellesse kategooria ‘eksimatult väga sügavale tõele vastavus’ ehk nii palju ei puutu, kuigi sügav ja midagi olemuslikku kajastab ikka. Esimeses osas oli tegu absoluudiga, tahaks kirjutada. Siis aga mõtlen – absoluut seostub kirglikuma suhtumisega millessegi kõrgemasse, ja on ehk sellisena pigem indo-euroopa (või romaani-germaani ) ellusuhtumise osa? Kuidas sai siis juhtuda, et nii sügavalt soomeugrilikuna paistva teksti iseloomustamaks tuli pähe selline sõna? Eks pea edasi mõtlema.:-)

Eesti Keele Sihtasutus, 2014

Katrina Kalda Un roman estonien

Ilus idee, vägikaikavedu autori ja tegelase vahel oli nii armas ja mõistetav, elegantne delikaatne väljendusviis, lõpp oli poeetiline. Minu jaoks kumas stiilis läbi väga meeldivana midagi eestilikku, teatud tüüpi tõelisust, jõudu ja kaalukust, mida prantsuse kirjanike puhul ei ole kohanud. Loodan et prantsuse publik oskab seda tajuda ja hinnata. Ootan huviga tõlget eesti keelde.

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.