Stefan Klein Da Vinci pärand

Mu eelhäälestus raamatu suhtes oli kahtlev, sest suurte inimeste kohta kirjutatakse suurel hulgal väheütlevaid asju. See tekst üllatas meeldivalt. Tegemist on ausalt kirjutatud raamatuga, mitte pabertootega, mis püüab jätta raamatu muljet.:-) Klein töötab põhjalikult, otsib arhiividest laiali paisatud käsikirju, otsib Milanos üles lüüsi, mille arvatavasti on teinud Leonardo, (sel juhul on see ehk ainus Lepnardo meie ajani säilinud leiutis lk 48), käib ta jälgedes villa Melzis ja mujal, räägib inimestega, kes teevad Leonardo jooniste järgi tiibu ja roboteid. Tekst on sujuv, mõtestatud ja teaberikas, hea ülesehitusega, eluloolised andmed lisana ja muu jutt põhitekstina, indeks ka olemas. Kas kirjutusviis jättis midagi soovida? Mõnes kohas, näiteks “elu Leonardole” on tajuda ehk seda, et autor liikus edasi liiga kiiresti, et lasta sügavatel kujunditel kasvada, aga see on inimlik, ka tajub seda õige vähe.

Teemad vesi, sõda, lendamine, robotid, inimese sisemus, maakera, samuti Melzi raskused Leonardo käsikirjakogu kaitsmisel, on esitatud kujundlikult ja seotuna tänapäevaga.

Kas Leonardo lendaski? Kuidas sai Leonardo rääkida hoolivusest, oma maalidel sõjakoledusi hukka mõista ja samas kujundada sõjamasinaid? Kas need olid üldse mõeldud ehitamiseks? Elu väntsutas Leonardo laugekünkalisest poeetilisest Toskaanast tasapinnalisse, juba toona ‘tehnokraatlikumasse’ Milanosse, leiba ja kannuseid teenima (lk 61). Pole mõtet oletada, mis suunas võinuks ta muidu areneda.

Klein näeb Leonardot üsna tänapäevase inimesena. Kas ta otsib Leonardo inspiratsiooni, teadmiste ja mõtete allikaid, tema hinge niipalju kui võiks, sest Leonardo mõtteteest on säilinud rohkem kui peaaegu kellegi teise mõtteteest, kuigi väga segipaisatuna? Klein on teadlasena võlutud sellest, mida mõistus otsida ja leida saab, imetleb seda, kes suudab asju tükkideks lammutada rohkem kui seda, kes asja tervikuna suudab näha. “Kõige üllamad on sellised küsimused, millele saab anda selge vastuse.” (lk 189)

Kas oleks saanud arendada välja teema vastasseisust Leonardo da Vinci ning tema rivaaliks peetud Michelangelo vahel? Ju vist mitte selle raamatu orientatsiooni puhul. Üks, kes otsis maailmast hingetut ja kindlalt teatavat, teine, kes püüdis hinge inimeste sekka inimeste maailma tuua? Ei, tõesti mitte, see arendus läheb nüüd liiga kaugele:-) Varrak 2015

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.