Õnnepalu “Lõpetuse ingel”

Õnnepalu “Lõpetuse ingel” sobib uue tagasituleku ja siirusharjutuse alguseks väga hästi, sest ta on mu jaoks olnud kirjanik, või kuna neil aegadel kasutatakse sõna “kirjanik” heldepoolselt, siis pean ehk ütlema Kirjanik. Ta kirjutab imetlusväärselt hästi ja uinutavalt, et kulub aega, kuni märkan, ma pole nõus päris paljuga, mida ta arvab, ja ehk pole juba paari viimase raamatu jooksul olnud. Sellises olukorras on siirust keeruline harrastada, nii et seda parem.:-)

Jutt kõige langusest on ju peaaegu kohustuslik, miski muu elegantse hea tooni juurde ei kuulu, pole lubatud. Mida juba paar sajandit järjekindlalt on kuulutatud. Lamedatel teoinimeste jaoks on optimism lubatud, aga mitte kirjanike jaoks. Kas see on parim viis maailma jaoks, tegelikult?

lk 66 võim ja vaim – madala energiatasemega maailmas peabki vist neid vastandama, nii et on isegi raske öelda, kummalt loota siis asjade ülespoole tõmbamist. Aga üle 500 energiaga maailmas peaksid nad rõõmuga kokku sulanduma. Kui Hiina keisririigis pidid ametnikuks saamiseks kunagi suutma luuletusi kirjutada, kas sel olid ka võim ja võim vastamisi? Mis võiks olla see, mis neid omavahel lähenema paneks, nii et toimima saaks vaimust valgustatud võim? Just-just, esitan lubamatult lihtsaid küsimusi, selliseid, mida pole lubatud esitada, eks?

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.