2017. aasta lugemiselamused

Selle aasta suurimate lugemiselamuste nimistu on lühike, lugesin üksjagu pigem sellised asju, mida „pidi“ lugema, kust elamust eriti ei oost. Aga nimetaks neid, ja rõõmuga:

Kalevi Kulli „Aru saamise vägi“ – seda raamatut on ta helguse tõttu meeldiv lugeda, lisaks kannab tema mõtteviis lootust igasuguste mõttetuste asemele lõpuks ometi arukamat eluviisi kujundama hakata, kasvõi ühe- ja vähekaupa.

Ernst Jüngeri Marmorkaljudel – kirjeldab tasakaalus maailma, selle untsuminekut ja viisi, kuidas keerulises maailmas natuke ikkagi saab olla. Vähemalt paistab see üks tõlgendusviisidest.

Ja veel nimetaks …. Aristotelese Luulekunsti – selle teadmine ja tasakaalu, mõtestatust andev jõud kannab ikka veel. Kas võib aasta lemmikute hulka arvata midagi nii kaugest ajast? Aga raamat ei ole ajakiri ja võime tarkust kiht kihi peale koguda on inimkonna imeline võime:)

Kalevi Kull “Aru saamise vägi” – leebuse lootus

Tee elusamuse, mõistmise ja tõeluse poole, tajudes viimast sügavalt kõigi meeltega mida teame nimetada ja ehk ka nendega, millele me nime ei anna – inimesena on meil võimalus proovida ja Kalevi Kulli raamatus on sellisest teest palju.

Hulgast lõikudest õhkub üks praeguse maailma keerdküsimustest – tasane, leebe, mõistapüüdev, vastutustundlik, elusam, kas sellel on võimalik ellu jääda?

Kokkupuutes on neid või seda, kellel on kalduvus olla häälekas, teisimuutev, parajalt pealiskaudne ja sellisena paratamatult rohkearvulisem, ning seda või neid, kes on pigem leebed. Teise kalduvustepaarina võiks näha – austust, armastust terviklikkuse vastu ja mõistmispüüet ning viha, hirmu ja ahnust (mis vahel esinevad muude nimede ja teooriate all. Asja keerustab, et  paraku paistab ahnuse vaatevinklist kellegi teise abivalmis tegevus või hirmu tasemelt vaatajale usalus lausrumalus. Kui neil on võimalus olla mõnda aega keskkonnas, kus abivalmidus ja usaldus toimivad, on lootust, et nad võtavad need väärtused ka ise omaks

Siin pole koht arutada, kas neil kahel paaril võiks olla nii- või naapidist vastastikku seost, ja muidugi pole miski täielik, vaid hetkiti siia või sinnapoole kalduv. Kuidas saab selliste pooluste seas suhelda nii, et leebe ja väike alles jääks? Kuidas suurem saab jõuda järeldusele, et leebem mitte ainult ei tuleks alles jätta, vaid teda tuleks ka austada ja kuulata, et kõigil on parem elada nii, sest igaühel on koht ja osa.

Kalevi Kulli kirjutatust näeb leebe kultuuri võimalust, teeks on tasakesi tasakaalule kutsuda (lk 100) ja avatud meelte õpetada (lk 53), haritud ergas meel paneb tähele ja nende kandja väärtustab ka seda, mis ei kisenda, olemegi tõeluse juures tagasi

Kooselu e. sümbioos ja kooskõla, mil olemine on kontsert (lk 51), on kaks köitvat märksõna paljude hulgast. Praegu on nad eri kohtades, aga on aimata seost. Millisel hetkel, mille tõukel saab kooselu kasvada kooskõlaks, eriti inimeste maailmas? Mõlemad on igatahes see, mis ei ole võitlus, konkurents ja siin on inimesel looduselt õppida.

Kuidas olla nii, et märgi kõikelubav sidumise suva meil üle jõi ei käi, teaduse seotusest maaga, endast ajalukku jälje jätmisest, teaduse ja religiooni koosolemisest, võrgust ja puust, väljavalitusest; kuidas näha nii, et see, mis pole progress, ei peaks tõlgenduma tagurlikuks; mida teevad spetsialiseerumine ja ühekorraga istutatud mets ökosüsteemi rikkusega, parimast teest … Katse natukegi loetleda ei jõua kaugele. Välja tuua tahaks veel paljut, aga ehk vaid kaks tsitaati:

Meie aed ja linn, mets ja maa on me tarkuse nägu” (lk 26)

Sõjaväge ei ole vaja sinna, kus ökosüsteemiga kõik korras” (lk 74)

Leebuse ja mõistmisega koos käib tihti tunne, et pole mõtetki seletada, kes teab, see teab, teised ei mõista niikuinii. Kiitus koostajaile, kes võtsid ette pingutuse ja aitasid mõistmisel kasvada. Raamatus on õnnestunud esitada terviklik käsitlus sellest, mis on maailm, mis on mõte ja kuidas inimene võiks toimida.

Loodan, et see imeline ja leebelt tark raamat jõuab paljudeni, toetab mõistmist ja elusamust, raamatust saavad rõõmu tunda ka teised kui bioloogid ja semiootikud, asjatu oli mu kartus, et see on liiga keeruline.

Eestis on meil võimet leebeid asju näha ehk rohkem kui mõnes muus paigas ja on hea, kui me räägime, see on hea kogu maailmale ja pole kindlasti paikkondlik enesekesksus.

Sellal kui paljud katsuvad nügeleda üleilmsel ’ideedeturul” – oleks just sellise kogumiku tõlkest suurkeelde ka teistele vast midagi head.

Kirjastus Varrak 2017

Ernst Jünger i Marmorkaljudel …ja šokolaadipoe keel

Marmorkaljude kõrge puhas lumm pakub tuge rasketest aegadest läbitulemiseks vapral ja targal viisil. Tõlgendada, poolsusi ja mittepoolsusi saab igat pidi seada. Esimesi peatükke kui hea maailma kirjeldust võib lugeda pikkamisi, teine pool ei saa sellise loo puhul tulemata jääda. Selle teose puhul viisid koledused katarsiseni, puhastuseni – haruldased on raamatud, kus seda suudetakse.

Lk 13 “Tajusin, kuidas uurimistöö käigus kasvas meie jõud seista silmitsi elu tulise väega ja ohjata seda, nagu hoitakse ohjes ratsut.”

Lk 26 “Esimesi märke ei tuntet ära.”

Lk 30 “Aga me teame, et meetrum on äraostmatu. Tema nähtamatute sammaste ja väravateni tule hävitav jõud ei küüni.”

Kas rasked ajad on tulemas? Käesolev aeg paistab tihtipeale raske, ju pole seegi varasematest hullem. See mis võiks olla mitme tuhande aasta järel suurem muutus Euroopas (sõdu on olnud, need on koledad, aga saavad mööda, nälg ja katk on koledad, aga lähevad mööda, kunagi oli mitusada aastat kestnud rahvasterändamine, kaos ja kultuuritus, aga tõusti jälle), möödub vast ikkagi kui tuulehoog, võimalus on alati.

Muidugi ei ole sellega, armastusega hoitud Marina maa saatusega seostatav väike stseen Tallinna vanalinnast, see on niisama jutujätkuks – lähen karu talu šokolaadipoodi (Keilas šokolaadi tegemine on väga hea mõte, loodan et sellega läheb kõik edukalt.) Mu eestikeelsele jutule vastatakse inglise keeles ja häiritult. Sääl, kus piisanuks ka kahest sõnast – “tere” ja “aitäh”, mis on ära õpitavad 10 minutiga ja naeratusest. Väikses koguses on selline asi ju lõbuski vaadata, see nagu kunagine sovetiaja tollases maailmakeeles kõnelejate üleolek – mida, tulevad siin mingi mõttetu maakeelega, kas inimese moodi ei mõista kõneleda?

Muidugi oli see hetkejuhus, kindlasti on põhiline suhtumine ka seal poes lahke ja kohalikku kultuuri austav, ju oli müüja esimest päeva tööl. Vast siis pean ses kontekstis ka nimetama, et kõigis riikides, kus olen olnud üle kolme nädala, olen kohalikku õppida püüdnud ja räägin sujuvalt, kuigi aktsendiga kolme võõrkeelt ja pisukese pingutuse-meeldetuletamisega kuigivõrd veel kolme.

Mart Laari „Eesti suured armastuslood“

Eesti kultuurile väga vajalik raamat on Mart Laari „Eesti suured armastuslood“.

Ladus loetavus ja hulk lustakaid seiku (ja neid on nii palju, et kedagi või midagi välja tooma hakata ei annakski vist midagi) on hästi kokku kootud teadmistega.

Kaetud on lai isikute ring, on palju suurkujusid, kelle peale ehk paljud ei mõtle, osadest ju ei teagi, see avardab silmapiiri ja vahest ärgitab nii „lihtsalt lugejaid“ kui ka „tõsiseid uurijaid“ edasi otsima, näidates, et selle või tolle kujutatud inimese elukäigus on midagi, millest tahaks rohkem teada, mida tahaks paremini mõista.

Lühikesest mahust ja tihti ilmselt ka allikmaterjalide nappusest hoolimata joonistuvad inimesed läbi nende soovi panustada maailma.

Kas kõik on armastus ‘romantilises’ mõttes? – Kindlasti ei peagi olema, armastus on palju avaram mõiste, aga ka tulisust ja romantikat on küllaga.

Selles, mis kunagi paistis olevat teatud poliitika tulemus – inimelude ja nende mõtestatuse heitmine majandusnäitajate hekseldusmasinasse – on keeruline teada, mis oli täpselt mille tagajärg, tagajärg, millega ma hästi nõus ei taha olla. Aga siis see raamat sisaldab pigam ainet, mis aitab inimesel tõusta.

Raamat toob välja, olemisse ainese, mida mu arust me kultuuris väga palju ei ole sõnastatud, aga võiks – kuidas elukaaslus inimese loodavat mõjutab. Ehk muudab see rohkemate inimeste jaoks olulisemaks küsimuse – kuidas mu suhted on kooskõlas sellega, mida elus teha tahan, kuidas saame oma elukaaslasega teineteise pürgimustele ja isiksuse kujunemisele paremini toeks olla?

Kirjastus Varrak 2017

2016 loetud raamatuid

2016 aasta meeldejäävamad lugemised (ja ei taha loetelus piirduda vaid viimasel aastal ilmunuga:-)

Masingu ja Toomas Pauli “Usalda ennast” (kange ja helge, vähehaaval loetuna päeva lõpetuseks – kui tolles raskes ajas sai rahulikult ja armastusega paremat maailma ehitada, siis miks ei peaks saama praegu), Kivisilla Cantus firmus, Undusk Teekond Hispaania, Mats Traat Kohvioad (too maailm paistab nüüd erilisem kui mistahes vihmamets või muu kauge koht, milline kujutise, elu, ehtsuse jõud ja – korralik rahulik läbikirjutatus) Krull meeter ja demeeter, Burckhardt Itaalia renessansikultuur, Umberto Eco Roosi nimi

Veronika Kivisilla Cantus firmus, aegluse poole suunduva aja arm ja hurm

“Aga ükskord algab aeglane aeg” , pühademunailmega kolmas vennake peab “kõikide pühade püha”, tipptunnid vabanevad tipptunneteks, “õhk laulab väljamõeldud keeles” “pikne kärgatab/kui nimetad/mind nimepidi” – need on vaid mõned neist hurmavaist ridadest, mis loovad elatavat, heledat, tugevat, tõelist maailma. Struktuur põhitekst-lisatekst annab palju nii lugejale kui ka kirjutajale. Ettevõtmine istuda laua taha kirjutamaks õnnelikust armastusest, kui see parasjagu on, on hinnatav.

Luuleõiguste deklaratsiooni kolmas punkt näeb ette, et luuletustel on õigus rääkida rõõmust, õnnelikust armastusest, see on kirjanduse õiguste hulgas võrdväärsena õigusega kujutada koledat, kunagi oli vaja viimase eest võidelda, nüüdseks on see ammu peavooluks muutunud.

Pigem on käest kadunud õigus rääkida õnnelikkusele suunduvast, helgest, sisemiselt kasvada soovivast inimesest, inimesest, kes püüab elada oma kõrgema mina kohaselt, kirjutatatuna heal tasemel – see ei ole ainult totalitaarsete reziimide propaganda, sisutühjade menukite ja arenguteemalise kirjanduse pärusmaa, teema tugevam kohalolek rikastaks nii inimeseks olemist kui ka kirjandust.

Ja lõpetuseks – jagan armastust viisiütleva vastu, instruktiivitsi saaks nii paljut väljendada, me võiksime seda rohkem kasutada.

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” värskepilkselt

Tazaki Tsukuru visati ülikoolajal seletuseta lähedasest sõpruskonnast välja, ta kuhtus aastate kaupa tühja suurlinnakodu, kontori ja raudteejaamade vahel, lõpuks võttis end kokku ja asus asja uurima, siis juba põhjalikult, nii et ka reis maailma lõppu Soome polnud liiga kauge.

Alguses on maailm jahe, napp, värvitu, peaaegu mehhaaniline, kujutatud kui pindapidi libisedes, detaili korrates minnakse selles pisut sügavamale, siis tuleb sama asi kolmandat korda, ja veel neljandatki. Aga sisse ei minda mitte kõigesse, mitte liiga kiiresti, mõne peategelase hingest saab midagi teada alles üsna lõpus, mõni asi jääb lõpuni teadmata.

Värvita, omadusteta inimest sai alguses korraks näha kui inimest, kelles on siis kõik omadused, nõnda siis täiuslikku inimest, täiuslik inimene heideti paradiisist välja, ehk siis sellepärast, et oli liiga täiuslik, aga seepeale lagunes ka paradiis? Siis läks see vaateviis liiga vastuollu tema enda arvamusega, aga lõpuks tulid elemendid sellest jälle tagasi.

Murakami annab vabaduse mõelda asjad selliseks nagu keegi tahab – näiteks kuidas lugeda Haida isa juttu klaverimängijast muu jutu hulka. Miks just sedamoodi elukäik sattus valgele neiule, ja just todamoodi elukäik sattus mustale neiule? Või olid nad nonde sündmuste ajaks juba värvid kaotanud? Kas ülikooliaegses hallis sõbras oli midagi mõlemast, või mõlema range puudumine? Ehk oli temas hoopis midagi värvitust Tsukurust endast? Kui lugejale on nii palju niidiotsi antud, eriti tänuväärsed on siin muidugi värvid, siis on lugeja valik, kui sügavale ta läheb, st kui tekst lubab sügavaid mõtteid, saab seda siis pinnapealsuses süüdistada (nii nagu saksa ja prantsuse vikipeediate osad kajastused leiavad)?

On kenasid üksikasju Tsukuru rääkis sinise sõbraga ja taevast kadus samal ajal sina, et värvita inimesel polnud ka oma kella… Helsingis nähtud malemäng – oli see ka mustvalge kontekstis?

Tõsisem teema – kursused, mille käigus vormitakse inimesi täitma käske, nii et nad seda tehes usuvad end oma peaga mõtlevat, 85% inimestest saab tolle meetodiga head müügisõdurid…

Täiskasvanuks saamist on üksjagu nimetatud, prantsuskeelse vikipeedia järgi on teema seotud Liszti palverännaku-süidi ja Goethe Wilhelm Meistri rännuaastate teemaga (mõnes keeles oli ka Goethe raamatu pealkirjaks “palverännak”)-, küpsus, võime loobuda, veendumus oma armastuses, kunagi toimunuga kohtumine, kas midagi veel? Täiskasvanu määratlusi on erinevaid, aga täiskasvanu elust, st mis saab siis, kui täiskasvanuks saamisega valmis ollakse, on kuidagi vähevõitu kirjutatatud. Üleüldse, ja ega selleski raamatus väga palju pole. (Uku Masing igatses mõnd täiskasvanut kasvõi natukeseks näha, mina jääksin rahule ehk vähemagagi – lugeda täiskasvanu igapäevasest mõistlikust elust. Kõik soovitused on teretulnud, pange kommentaaridesse:-).)

Murakami juurde tagasi tulles – mingeid asju ei kirjeldata üldse, ja siis on kaks ja pool lehekülge kontori ja kontorihoonekirjeldust, ebajärjekindlusi ja asju mida range sisutoimetaja pigem välja võtaks, on, aga see ei häiri. (Ja kui sest märkusest mingit kasu peaks olema:-), lk 55, vahest on Georges Bataille kahe l-ga)

Kas maailm peab olema küüniline ja võõras? Küünikuks tituleeritud tegelane osutub lõpuks mitteküüniliseks. Korrutav-uinutav kirjutusviis viib selleni, et ka jaamavaimustus hakkab tunduma inimlikuna, nojah, jaamad on selleks, et inimesed seal kõndida saaksid. Pilt Soomest jätab sooja mulje. Kas on põhjuseks see, et Tōkyō mõjubki loomuldasa külmana või kasvab maailma aegamööda inimlikkust juurde?

Miks värskepilkselt? Mu varasemad Murakami lugemiskatsed põrkusid sellele, et juba poole lause lugemine täitis hinge metallkülma uduga, ja raamat tuli käest panna. Kuivõrd miljonid inimesed teda huviga lugesid, püüdsin aina uuesti – neljas eri keeles, eri shriftides, eri olukordades, algusest, keskelt, lõpust – ja nüüd, selle raamatu puhul, läks lugemine õnneks.:-)

Kirjastus Varrak 2016

Luule õpik, mõisamoonakaile, traktoristidele? Aga kui parandaks paradigmat?

Ükskõik mis koodi läbi vaadatuna, iseloomustab see tekst on teatud nähtust päris hästi.

Kahtlemata sisaldab see asjalikku teavet, nagu see, et luuletusel peaks olema kujund ja kompositsioon peaks arenema tõusu suunas (ning portsjonit kergest ja torkivast materjalist põllumajanduses hästi tuntud täiteainet, nagu sel autoril kohusetundlikult kombeks).

Lui järgida õpetust ja öelda, et tulemus on luule, siis kas pole see sama kui need õpetused, kuidas kirjutada “põnevat” proosat, soovitavalt raamatule mitte rohkem kui kuu aega pühendades. Osad noid raamatuid ju ostavad ka… Või siis on tulemus hollywood, mis on kena, sest annab “luuletavale” inimesele ettekujutuse, et ta tegeleb millegi kultuurse ja vaimsega, nagu ristsõnadki. Ehk tegelikult on selline õpetus alistumine turule, mis läheb vastuollu autori justkui väidetud antikommertsiaalsusega.

Eelkõige sihivad selline “õpetus” ja selline “luule” kultuuri mõisamoonakate – traktoristide kihistust, kellele on hingelähedane olmelisus, jalaga teatud kehaosasse asjad, põlgus (lk 31), sest teiste endast madalamaks rääkimine justkui tõstaks ennast, võitlus oma koha eest (lk 59) ja rohmakad naljad, kõik, mis on lõhkuv.

Teiseks on see manierism, kunagise voolu langusfaas. Keegi tõesti peab ilmselt kohusetundlikult ka langusfaasi läbi kirjutama. Aga kas on mõtet sellesse kaasa tõmmata suurt hulka teisi inimesi, kes tahaksid midagi luua ja võiksid luua mingis paremas raamistikus? Tehniline nõuanne ei pea tingimata olema väljendatud mõisamoonakate keeles ja meeles. Pealegi kui kogu see asi jääb David R Hawkinsi skaalal alla 100seks siblimiseks. Ehk oleks õigem, kui rohkem tegijaid pööraks oma pilgud sinna, kus võiks olla see, mis nüüd kasvama hakkab?

Või on tõesti vaja, et keegi lahke, kuskilt välismaisest domineerivast kultuurist annaks paradigma vahetuseks loa, ja oma peaga kogu sest destruktiivsusest väljuda ei julge?

Toomas Kuter, Tiina Ojaste “Sa oled mu kuningas” & Vallo Adamson “Sõnad on vaid tuul”

Märgiks mõlemad luulekogud ära kui heas suunas teel olijad. Esimese püüd “romantilise armastuse võidukäigu, headuse, selguse ja igavikulise suunas ning romantismi renessaans” nagu tutvustuses on kirjutatud, on igati väärt. Kirja saanu – kujundite värskuse ja kõige muu osas – loodetavasti tee jätkub.

Teise raamatu saatetsitaat on füüsik Steven Weinbergilt, universumile mõtte andmisest sellega kuidas elame ning soojuse, armastuse, teaduse ja kunstide saare loomisest, see kõlab hea eetilis-poeetilise suunaseadmisena. Ka siin oleks tekstide osas parandada küll, tubli toimetaja võiks palju abiks olla. Loodetavasti läheb tee kirjanduslikult tõusvas suunas.

Kaks viisi, kaks teeotsa inimliku, parimas mõttes inimkeskse kirjanduse suunas – on hea meel neid näha.

Jon Kabat-Zinn Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaeluks

Sellise raamatu mõõdupuude hulgas võiks olla sisendusjõud – võime aidata ekslema kalduv inimene tagasi teele, kus ta ju tahtiski olla, enne kui kõik muu ta endasse võttis, anda inimesele jõudu.

Kabat-Zinn kirjutab neutraalses keeles, ta paistab olevat vastuvõetav erineva ilmavaatega inimestele, tema nimele toetudes on töö- ja kontorimaailmas vist päris palju asju inimlikumaks tehtud.

Muidugi ootab sellisest raamatust ka teadmisi ja tehnikaid, ning nende sobivus kellelegi sõltub sellest, mida ta enne lugenud ja harjutanud on. Eesti inimesed peaksid käsitletavas valdkonnas eeldatavasti olema kokku puutunud suure hulga süsteemidega, mh ka eestis loodud või siis otse ja ilma lääne vahendusteta idast üle võetud süsteemidega, ja ehk keskmiselt hingepidi üsna heal järjel. Ka on, kui ootamatu see väide ka ei paistaks, meie kultuur rõõmsam, sest on hingelisem ja vähem jämemateriaalne, seotud rohkem tõelisega – ja see teeb meie elu ning seda, millisest seisust alates mediteerida, lihtsamaks. Aga eks sealtpoolt ole probleeme usinalt imporditud, võib-olla on nad siis kõik kohale jõudnud, nii et vahest kiidan meid ilmaasjata.

Olgu kuidas on, see raamat võib anda häid harjutusi, teadmisi ja vaatenurki sellegipoolest.

Ehk on tekst ka pisut paljusõnaline ja autori päritolumaailma tavade kohaselt mitte väga struktureeritud. Mõned asjad on pisut tautoloogilised. Vahest Masingu järgi mõeldes – on asju, mida romaani-germaani keeltes on raske seletada, eesti keeles aga imehõlbus, ja esimeste kohmakas ringitammumine tuleb kuidagi eesti keelde saada. Aga igal juhul on hea, kui asja seletust pakutakse paljudel eri viisidel, mõnele jõuab paremini kohale nii, teisele teistmoodi öelduna, peaasi, kui suureneb kohalejõudmise tõenäosus:-). Siis nimetaks juurde ka paar oma lemmikut – meditatsiooni kohta näiteks Paul Wilsoni “Vaikus”. Ja kui tahta millegi mõistmiseks struktuuri, siis Ingvar Villido süsteem võib üksjagu pakkuda.

Üksikutest kohtadest:

On antud sõbralikke meditatsioone – mäena, järvena jne. Ja hulk harjutusi kuidas olla teadlik sellest, mida teeb, aga näiteks ka väike harjutus vihast hoidumiseks (lk 115).

On arutlusi: teadlikkuse ja mõtte suhtest (lk 98), lk 185 kasutada elu kui oma õpetajat, kohaloleku teema mh, et mediteerimine ise ei muuda inimest immuunseks kalduvuse suhtes minna kuskile mujale, lootes et seal on lahendus. On arutlusi teleri mõjust (lk. 164) üleolevast suhtumisest loodusesse (lk 166), ahimsa põhimõttest (lk 201).

Eriti sümpaatne on käsitlus teemal “Mis on siin Maa peal minu tõeline töö” ja teadlikkusest läbi küsimuste esitamise.

On ka Ilusaid kujundeid, näiteks pliidipuhastusest (lk 190) kasulikke tähelepanekuid mis võiksid aidata meditsiinisüsteemi inimlikustada (lk 176), samuti mõtteid lapsevanematele. On hulk asju, mida pole vaja siin praegu loetleda.

Vähem nõus olen sellega, et lk 156 osa heasoovlikkuse meditatsiooni on antud läbi negatiivsete sõnade, samuti lk 114 “Nagu ülal nii ka all” – ei öelnud mitte üksnes hiinlased vaid ka Hermes Trismegistos ja hulk teisi. Aga sarnased asjad pole olulised.

Kirjastus Varrak, 2015

Previous Older Entries

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.