Vihast ja lõhutusest kunstis

Nii ei saa öelda, see rikub valitsevat diskursust ja on asjatundmatu.:-)

Kunstnik, kirjanik, muusik loob, või üha enam “toodab” ( mõtte, et loome olgu majandus, neelasid õige paljud vist väga kuulekalt alla) hetkel kehtivatele reeglitele vastava teose ja asub seda kombekohaselt häälekalt müüma.

Nii on normaalne. Selle väljaütlemine ja sedasi justkui kahtluse alla seadmine pole korrektne ega asjakohane, selle näotuse määr on vast võrreldav sellega, kui teisel ajal keegi julges kahtluse alla seada sotsrealismi või unustas tsiteerida Stalinit.

Kui palju sellest, mis avalikus ruumis tuleb me kõrvu, silmi ja mõtteisse, on viha, lõhutus, kooskõla puudumine, hinge toitvaid asju on vähe – ju peabki olema nii.

Põhjustepuudust pole.:-)

1) “Kodanlast tuleb kiusata” – mingil ajal ja kohas käitus “kodanlus” kunstniku suhtes halvasti, kasutas ta loomet asjatundmatult eputamiseks, ei tasunud talle piisavalt hästi, ei austanud teda. Kodanlasele tuleb selle eest kuatte maksta. Pealegi saab “kodanlasi” kujutleda “kurja süsteemi” esindajaks, nii et “kodanlast” materdades ja ta elukeskkonda põrgustades käib ühtlasi õilis võitlus süsteemi vastu (ju osad usuvadki seda), “kodanlane” on kergemini käepärast kui süsteem. Marx ka justkui käskis sedasi (hea Marx muidugi, mitte see paha, keda järgis Stalin).

(Kui “kuri süsteem” on olemas, on “kodanlane” ka selle ohver, ja “süsteemil” on mugav, kui kodanlane ja kunstnik omavahel kisuvad, kodanlasel on vähem neid, kes toimuvat ta jaoks mõtestaksid  – aga sedasi vist siis ei mõelda)

2) Teooria kinnitab sajal eri viisil, et vaid nii saabki olla.

3) Nagu teooria, nii rahastus (egas ometi – “nagu rahastus, nii teooria”?:-))

4) Kõik, mida te nimetate ilusaks, on kas aegunud, naiivne, reklaam, totalitaarse rezhiimi propaganda või lihtsalt pole see. Inimesele pole olemuslik kokku puutuda hea ja ilusaga ning elada meeldivates tunnetes, kui see vahel peakski juhtuma, ei ole kunsti asi seda kajastada. Tolstoil ja Rousseaul igatahes polnud õigus.

5) Inimestele, vähemalt ärksamatele, neile, kes saavad kunstist aru, meeldibki nii, see tähendab, nende meeled tajuvad lõhutut ja vihast ilusana, see on see, mida lapsest saati on nähtud. Hoidku, kas keegi tuleb ikka veel seletama, et marmorist korintose sammas on kuidagi harmoonilisem või inimese olemusega kokkusobivam kui roostatanud teravaservaline metallpost, mis katust ülal hoiab?

6) Paha tuju ja asjade untsuminek – tuleb ette kunstnikul nagu teistelgi, ja kuna ruupor on käes, siis tundub õige väljendada juhtunut kui kogu maailmas tüüpilist ebaõiglust, pealegi – kui seda ebaõiglust on piisavalt kaua kisendatud, nii et kõigi kõrvad ja silmad on kuhjaga täis, küll ebaõiglus siis ära lõpeb. Ah et kuidas täpselt? See pole enam kunstniku mure.

7) Mõni nähtus maailmas ongi vihkamist väärt, ega ma siis kedagi head vihka ja temast halvasti kirjuta, ikka ainult pahadest. Ja nagu eelmises – kui paha küllalt materdada, küll ta ükskord olemast lakkab

8) Lõhkuvad asjad tekitavad kiire vastureaktsiooni, ja tuleb tunistada, et selline tähelepanu on meeldiv, mis siis selles halba on?

9) Juba kuueteistaastaselt oli mulle selge, et teatud sõna ja helikombinatsioonid ning nendega kaasnevad tunded, nagu ka graffiti on ägedad. Pean olema oma põhimõtetele truu, ega ma mingi tuulelipp pole. Pealegi mõistavad ja ostavad kuueteistaastased mu teoseid hästi.

10) Viha väljendamine ja lõhkumine on vabadus. Mis vabadust saab olla selles, kui inimene otsustab olla teiste suhtes mõistev ja toimida isetus armastuses ning seda väljendada? Kunstiga ei saa sel igatahes mingit seost olla

Kas nii? – Muidugi mitte, ega ma ju päriselt:-):-)

Või peaksin tooma konkreetseid näiteid?:-)

Ernst Jünger i Marmorkaljudel …ja šokolaadipoe keel

Marmorkaljude kõrge puhas lumm pakub tuge rasketest aegadest läbitulemiseks vapral ja targal viisil. Tõlgendada, poolsusi ja mittepoolsusi saab igat pidi seada. Esimesi peatükke kui hea maailma kirjeldust võib lugeda pikkamisi, teine pool ei saa sellise loo puhul tulemata jääda. Selle teose puhul viisid koledused katarsiseni, puhastuseni – haruldased on raamatud, kus seda suudetakse.

Lk 13 “Tajusin, kuidas uurimistöö käigus kasvas meie jõud seista silmitsi elu tulise väega ja ohjata seda, nagu hoitakse ohjes ratsut.”

Lk 26 “Esimesi märke ei tuntet ära.”

Lk 30 “Aga me teame, et meetrum on äraostmatu. Tema nähtamatute sammaste ja väravateni tule hävitav jõud ei küüni.”

Kas rasked ajad on tulemas? Käesolev aeg paistab tihtipeale raske, ju pole seegi varasematest hullem. See mis võiks olla mitme tuhande aasta järel suurem muutus Euroopas (sõdu on olnud, need on koledad, aga saavad mööda, nälg ja katk on koledad, aga lähevad mööda, kunagi oli mitusada aastat kestnud rahvasterändamine, kaos ja kultuuritus, aga tõusti jälle), möödub vast ikkagi kui tuulehoog, võimalus on alati.

Muidugi ei ole sellega, armastusega hoitud Marina maa saatusega seostatav väike stseen Tallinna vanalinnast, see on niisama jutujätkuks – lähen karu talu šokolaadipoodi (Keilas šokolaadi tegemine on väga hea mõte, loodan et sellega läheb kõik edukalt.) Mu eestikeelsele jutule vastatakse inglise keeles ja häiritult. Sääl, kus piisanuks ka kahest sõnast – “tere” ja “aitäh”, mis on ära õpitavad 10 minutiga ja naeratusest. Väikses koguses on selline asi ju lõbuski vaadata, see nagu kunagine sovetiaja tollases maailmakeeles kõnelejate üleolek – mida, tulevad siin mingi mõttetu maakeelega, kas inimese moodi ei mõista kõneleda?

Muidugi oli see hetkejuhus, kindlasti on põhiline suhtumine ka seal poes lahke ja kohalikku kultuuri austav, ju oli müüja esimest päeva tööl. Vast siis pean ses kontekstis ka nimetama, et kõigis riikides, kus olen olnud üle kolme nädala, olen kohalikku õppida püüdnud ja räägin sujuvalt, kuigi aktsendiga kolme võõrkeelt ja pisukese pingutuse-meeldetuletamisega kuigivõrd veel kolme.

Mõtestatud tee – mis see võiks olla?:-)

Kas inimese elu on tähendusrikkamalt elatud, kui ta aeg-ajalt puutub kokku küsimusega – Kes ma inimesena olen? Mida ma tegelikult elus teha tahan? Kes ma võiksin olla? Mida ma suudaksin? Mis mõte kõigel on?

Sarnaste küsimustega kokkupuutumine ei pea tingimata tähendama, et on kohustus nendega tegeleda. Elame maailmas, kus selline kohustus oleks vastuolus sellega, mida peame vabaduseks.

Vastus võib väga hästi olla – ma ei taha säherduse asjaga pead vaevata, parem lähen kapsamaad kaevama, parem kirjutan valmis järgmise aasta müügistrateegia, parem istun teleri ette ja libistan mõnusalt õlut, parem klikin sotsiaalmeedias ja vaatan, mis juhtus. Need ei pruugi olla kuidagimoodi halvad valikud – eeldusel, et on kübegi teadvustatud, et see on valik, et valida saab ka muud.

Aga ühiskond võiks luua tausta, milles inimesel on võimalus nende küsimustega aeg-ajalt teadvustatult kokku puutuda. Ühiskond, milles inimene sünnib, töötab, sööb ja sureb, erilise tõenäosuseta nende küsimustega mõtestatud viisil kokku puutumata, või milles vastused on ette teada, on vähem elamisväärne kui see, milles selline kokkupuude on tõenäolisem.

Kuskilt võiks aeg-ajalt kohale jõua miski, mis aitab meeles pidada: „Sa oled inimene, Sul on võimalus valida.“

Või paistaks selline asi teokraatliku diktatuurina?

Inimene ei ole vahend, ei ideoloogia, ei majanduse, ei masinate teenistuses. Tal peab olema võimalus end millekski muuks üles mõelda, välja mõelda, tõusta.

Kas sellel, mida ja kuidas inimene loeb, on asjaga mingi seos?

Kõige ilusam sünniaasta oli neist

d’Alembert ’il, matemaatiku asi, eks ole. Kuigi kes teab, kui raske tal siis Julie de Lespinasse ’iga elu oli. Diderot sünniaasta paneks ehk järgmiseks, entsüklopeedia-tegu tuleb ju ikka austada, ja siis Rousseau oma. Voltaire
’i sünniaastas oli kõige vähem elegantsi, aga ehk kuulsaks saamine ja libertiini-elu tasakaalustasid asju

WordPress.com

WordPress.com is the best place for your personal blog or business site.