väetasemetest

Inimese olemine ja tegemine, iga loodud teos, iga mõeldud mõte on paigutatav skaalale, mille ühel poolel on olekud, tunded ja energiad nagu mõistus ja armastus (tõeline, mitte tunne, milles tahetakse teist oma tahte alla painutada, tasemed 400-540), keskel vaprus, neutraalsus, valmidus (200-400), teises pooles süü, apaatia, hirm, viha, iha (ahnus), uhkus ja muu sarnane (alla 200). Alla kahesaja on ka tõele mitte vastavad väited. Kõrgema poole olekud on suurema väega.

Osad kasutavad sõnu duaalsus ja mitteduaalsus, vist mõtleme üsna sama asja:-)

Inimene toimib teatud eluperioodil tihtipeale enam-vähem sarnaste tasemete ümber, vahest eri eluvaldkondades ka eri tasemetel. On võimalik tõusta, on võimalik langeda. Ühiskonna tasandil – teatud eluvaldkonna inimesed on ka tüüpiliselt pigem ühel kui mõnel teisel tasemel.

Teemast ülevaate saamiseks võib vaadata:

http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/teadvuse-tasandite-kaart-kus-asud-sina?id=71420731

http://personalexcellence.co/blog/map-of-consciousness/

Kõige parem allikas on David R Hawkins ‘ i Vägi või jõud, Power vs Force (loodetavasti mõni kirjastus võtab ette ja tõlgib ära)

Siin tahaks arutleda eelkõige kunsti ja kirjandusega seotut.

Mõned tasemed meelitavad tõenäoliselt rohkem ennast loomingus väljendama, teised vähem – apaatia ja neutraalsus arvatavasti vähem kui näiteks viha. Valmiduse tasandil inimestel on palju energiat ja soovi kõike parandada, aga pigem läheb see energia tegutsemisele. Mõned teleseriaalid on iha, millegi järele ihaldust tekitava tasemel – mis turumajandusega kindlasti hästi sobib. Armumise ja armastustunde ajel kirjutatu tulemus võibki küündida armastuse eetilise energia tasemele, aga ei pruugi. Kuhu paigutuvad nukrust väljendavad tekstid – see küsimus on keerulisem ja pigem vastatav ehk iga konkreetse teose puhul eraldi.

Kirjandusliku väljendustaseme meisterlikkus ja eetilise energia tase ei pruugi kokku langeda, kõrgel eetilise energia tasemel olev teos ei pruugi kirjanduse arengu protsessis eriti „eesrindlikuks“ osutuda, vihast kantud teos võib iseenesest kirjanduse arengut kuskile viia, aga ei pruugi, ehk kirjanduse edasiviimise tingimuseks ei saa olla tingimata teatava eetilise energia tasemel olemine, kindlasti mitte mõnel levinud negatiivsel tasemel.

Kas inimene tunneb end kõige kodusemalt, lugedes-vaadates-kuulates oma taseme lähedal olevat? Vastuvõtuvõime ulatus isikuti erineb ja võib olla üsna lai, aga mingid piirid ilmselt on. Süü, hirmu või viha tasemel olevale inimesele võivad armastuse või mõistuse tasemel loodud teosed tunduda mõttetud. Samamoodi ei pruugi armastuse tasemel oleval inimesel olla erilist huvi lugeda raamatut või vaadata filmi, kus tegelased sahmivad puntras ringi viha või ahnuse tasemel ja tajuvad neist tekkinud probleeme traagilisena – samamoodi nagu keskkooliõpilasele ei pruugi intellektuaalselt palju pakkuda esimese klassi matemaatikaõpik.

Kui inimene viibib palju teatud tasemega kirjanduse, filmide, muusika, arhitektuuri keskel, võib see soodustada tema sellele tasemele minekut. Nii üles- kui allapoole.

Millisel eetilise energia tasemel on enamus meist ümbritsevat kirjandust, muusikat, arhitektuuri?

Kui need, kellel on voli määratleda, mis üldse on kirjandus, muusika, arhitektuur, on teataval tasandil, millises suunas arenevad need kunstivaldkonnad?

Tahaksin “eetilise energia” kohta kasutada eestikeelset väljendit. “Kõlbeline vägi” – vist pole väga hea? Kõigi heade soovituste üle oleksin väga tänulik.